Energiapoliitika: üldpõhimõtted

ELi energiapoliitika aluspõhimõteteks on CO2 heite vähendamine, konkurentsivõime, varustuskindlus ja kestlikkus. Selle eesmärgid hõlmavad energiaturu toimimise ja energiavarustuse kindluse tagamist ELis, samuti energiatõhususe ja -säästu edendamist, taastuvenergia arendamist ja energiavõrkude sidumist. ELi energiapoliitika keskmes on mitmesugused meetmed, mille eesmärk on täieliku energialiidu saavutamine.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikkel 194.

Erisätted on järgmised:

  • energiavarustuskindlus: ELi toimimise lepingu artikkel 122;
  • energiavõrgud: ELi toimimise lepingu artiklid 170–172;
  • kivisüsi: protokollis nr 37 täpsustatakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu kehtivuse lõppemise (2002. aastal) finantstagajärgi;
  • tuumaenergia: enamiku Euroopa tuumaenergia valdkonna meetmete õiguslik alus on Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (Euratomi asutamisleping).

Teised energiapoliitikat mõjutavad sätted on järgmised:

  • energia siseturg: ELi toimimise lepingu artikkel 114;
  • energiaalane välispoliitika: ELi toimimise lepingu artiklid 216–218.

Eesmärgid

Energialiidu (2015) põhimõtete kohaselt on ELi energiapoliitika viis peamist eesmärki järgmised:

  • mitmekesistada Euroopa energiaallikaid, tagades energiajulgeoleku ELi riikide vahelise solidaarsuse ja koostöö kaudu;
  • tagada täielikult integreeritud energia siseturu toimimine, mis võimaldab energia vaba liikumist läbi ELi piisava taristu kaudu ja ilma tehniliste või regulatiivsete tõketeta;
  • parandada energiatõhusust ja vähendada sõltuvust energiaimpordist, vähendada heitkoguseid ning hoogustada töökohtade loomist ja majanduskasvu;
  • vähendada majanduse CO2 heidet ja liikuda kooskõlas Pariisi kokkuleppega vähese CO2 heitega majanduse suunas;
  • edendada vähese CO2 heitega ja puhta energia tehnoloogiate alaseid teadusuuringuid ning seada esikohale teadusuuringud ja innovatsioon, et hoogustada energiasüsteemi ümberkujundamist ja parandada konkurentsivõimet.

ELi toimimise lepingu artikliga 194 nähakse mõnes energiapoliitika valdkonnas ette jagatud pädevus, mille puhul igale liikmesriigile jääb õigus määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, oma valikud erinevate energiaallikate vahel ning oma energiavarustuse üldstruktuur (artikli 194 lõige 2).

Saavutused

A. Üldine poliitikaraamistik

Praegune Euroopa energiapoliitika põhineb energialiidu strateegial, mille eesmärk on tagada ELi kodumajapidamistele ja ettevõtjatele turvaline, kestlik, konkurentsivõimeline ja taskukohane energiavarustus. Praegused ELi 2030. aasta energiaeesmärgid hõlmavad järgmist:

  • taastuvenergia osakaalu suurendamine energia lõpptarbimises 42,5%-ni, püüdes saavutada 45%;
  • energia primaar- (soovituslik) ja lõpptarbimise vähendamine 11,7% võrreldes 2020. aasta prognoosidega;
  • vähemalt 15% ELi elektrisüsteemide omavaheline ühendamine.

Praegune Euroopa energiaalane õigusraamistik rajati ELi olulisele paketile „Eesmärk 55“, mis oli algselt suunatud kõigi kliima- ja energiaeesmärkide ühtlustamisele. Seda muudeti järk-järgult kavaga „REPowerEU“, mille eesmärk oli kaotada kiiresti ja täielikult sõltuvus Venemaa fossiilkütustest.

Raamistik koosneb paljudest õigusaktidest, mis hõlmavad taastuvenergia edendamist (direktiiv (EL) 2018/2001), energiatõhusust (direktiiv (EL) 2018/2002), juhtimist ja elektrivõrkude omavahelist ühendatust (määrus (EL) 2018/1999), elektrituru korraldust (direktiiv (EL) 2019/944 ja määrus (EL) 2019/943), ohuvalmidust (määrus (EL) 2019/941), hoonete energiatõhusust (direktiiv (EL) 2018/844), dekarboniseeritud gaasi ja vesiniku turgusid (direktiiv 2009/73/EÜ ja määrus (EÜ) nr 715/2009), energia maksustamist (direktiiv 2003/96/EÜ), üleeuroopalisi energiataristuid (määrus (EL) 2022/869), energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööd (määrus (EL) 2019/942), patareisid ja akusid (määrus (EL) 2023/1542) ning lennu- ja meretranspordialgatusi (määrus (EL) 2023/2405 ja määrus (EL) 2023/1805). Praeguse raamistiku kohaselt peavad ELi riigid koostama kümneaastased lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad ajavahemikuks 2021–2030, esitama iga kahe aasta tagant eduaruande ning töötama kokkulepitud energiaeesmärkide ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks välja järjepidevad pikaajalised riiklikud strateegiad.

B. Energia siseturu väljakujundamine

Täielikult integreeritud ja hästitoimiv energia siseturg tagab taskukohased energiahinnad, annab vajalikud hinnasignaalid rohelisse energiasse investeerimiseks, tagab energiavarustuse ja avab kõige vähem kuluka viisi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Energia siseturgu käsitlevate õigusaktide algseteks aluspõhimõteteks olid piiriülene koostöö ja õiglased jaemüügiturud. Hilisemates õigusaktides keskenduti ohuvalmidusele, koordineerimisele, stiimulitele tarbijate jaoks, CO2 heite vähendamisele ja energiavarustuskindlusele.

Kava „REPowerEU“ muudatustest tulenevalt laiendati energiaraamistikku, et hõlmata normid gaasihoidlate täituvuse miinimumtaseme 90% kohta enne talve (määrus (EL) 2022/1032), gaasinõudluse 15% võrra vabatahtliku vähendamise eesmärgid ELi riikidele (määrus (EL) 2022/1369; nõudluse vabatahtliku vähendamise perioodi pikendati märtsini 2025), vabatahtlik gaasinõudluse koondamine (määrus (EL) 2022/2576; ELi energiaplatvorm), elektrinõudluse 10% võrra ja tipptundidel 5% võrra vähendamise eesmärgid ning kõrgete energiahindadega seotud erakorralised ajaliselt piiratud sekkumismeetmed (määrus (EL) 2022/1854) (vt teabelehte 2.1.9 energia siseturu kohta).

C. Energiatõhusus

ELi energiatõhususe poliitika nurgakivi on uus energiatõhususe direktiiv (direktiiv (EL) 2023/1791), millega sätestati eesmärk vähendada ELi energia primaar- (soovituslik) ja lõpptarbimist 2030. aastaks 11,7% võrreldes 2020. aasta prognoosidega. See vastab vastavalt kõige rohkem 992,5 (soovituslik) ja 763 miljonile naftaekvivalenttonnile. Direktiivi aluseks on energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte, millega sätestatakse ELi riikidele kohustus tagada, et kavandamis-, poliitika- ja investeerimisotsustes kaalutakse energiatõhususega seotud lahendusi (vt teabelehte 2.4.8 energiatõhususe kohta).

D. Taastuvenergia

ELi taastuvenergiapoliitika nurgakivi on uus taastuvenergia direktiiv, millega sätestati eesmärk saavutada 2030. aastaks taastuvenergia (päikeseenergia, tuule-, ookeani- ja hüdroenergia, biomass ja biokütused) osakaal ELi energia lõpptarbimises 42,5%, püüdes saavutada 45%. Kuna energiaturgudel üksi ei ole võimalik saavutada taastuvenergia soovitud taset ELis, edendatakse direktiiviga taastuvenergiat riiklike toetuskavade ja ELi rahastamiskavade abil (vt teabelehte 2.4.9 taastuvenergia kohta).

E. Energiaalaste välissuhete tugevdamine

Pärast otsust Venemaa energiaimport järk-järgult lõpetada on ELi praegune energiaalane välispoliitika suunatud energiavarustuse mitmekesistamisele. Märtsis 2022 tehti kava „REPowerEU“ käsitlevas teatises ettepanek vähendada ELis fossiilgaasi kasutamist oluliselt ja kiiresti vähemalt 155 miljardi kuupmeetri võrra, mis on võrdväärne Venemaalt 2021. aastal imporditud kogusega. Kooskõlas kavaga „REPowerEU“ tegi EL koostööd rahvusvaheliste partneritega, et mitmekesistada tarneid, tagada veeldatud maagaasi import ja suurendada uusi torugaasi tarneid. Ta lõi ELi energiaplatvormi, vabatahtliku koordineerimismehhanismi, millega toetatakse ELi gaasi ja vesiniku ühisoste, ning avaldas ELi energiaalase välistegevuse strateegia, millega toetatakse Ukrainat, Moldovat ja teisi riike.

F. Energiavarustuskindluse suurendamine

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse muutus energiavarustuskindlus ELi peamiseks energiaprioriteediks. Praegune energiajulgeoleku poliitika hõlmab koordineerimismeetmeid ning reegleid avamererajatistega seotud õnnetuste ja energiavarustuse häirete ärahoidmiseks ja neile reageerimiseks ning nafta ja gaasi julgeolekuvarusid, sealhulgas uurimis- ja tootmislitsentse.

ELi üleeuroopalise taristu poliitika on hõlmatud üleeuroopaliste võrkude (TEN) määrustega (vt teabelehte 3.5.1 üleeuroopaliste võrkude kohta). Juunis 2022 vastu võetud TEN-E määrusega üleeuroopalise energiataristu kohta määratakse eri geograafilistes piirkondades kindlaks 11 esmatähtsat koridori elektri-, avamerevõrgu- ja vesinikutaristu jaoks. Sellega määratakse kindlaks ELi ühishuviprojektid ELi riikides ja vastastikust huvi pakkuvad projektid ELi riikide ja kolmandate riikide vahel, lõpetatakse toetus uutele maagaasi- ja naftaprojektidele ning kehtestatakse kõigile projektidele kohustuslikud kestlikkuskriteeriumid. Üleeuroopaliste võrkude poliitikat rahastatakse Euroopa ühendamise rahastust 2021–2027, mis loodi määrusega (EL) 2021/1153 (vt teabelehte 3.5.2 üleeuroopaliste võrkude rahastamise kohta).

G. Teadus-, arendus- ja tutvustamistegevuse projektid

Programm „Euroopa horisont“ on 2021.–2027. aasta raamprogramm ja ELi peamine vahend, et edendada energiaalaseid teadusuuringuid. Selle eelarve on 95,5 miljardit eurot (2018. aasta hindades), sealhulgas 5,4 miljardit eurot programmist „NextGenerationEU“ (vt teabelehte 2.4.6 teaduspoliitika kohta).

Euroopa energiatehnoloogia strateegilises kavas määrati kindlaks 10 tehnoloogiat (sh akud, fotogalvaanika, meretuuleenergia jne) ning teadusuuringute ja innovatsiooni meedet, mis hõlmavad kogu taastuvenergia innovatsiooniahelat.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlament on alati väljendanud kindlat toetust ühisele energiapoliitikale, mis käsitleb CO2 heite vähendamise, konkurentsivõime, julgeoleku ja kestlikkuse küsimusi. Parlament on korduvalt nõudnud ELi riikide sidusust, otsustavust, koostööd ja nendevahelist solidaarsust praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisel siseturul ning kõigilt liikmesriikidelt poliitilist tahet.

Parlamendi viimastes energiavaldkonna resolutsioonides on suurenenud kõigi ELi energiapoliitika aluseks olevate kliima- ja keskkonnaeesmärkide tähtsus ja ambitsioonikus. Novembris 2019 kuulutas parlament Euroopas välja kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra. Oktoobris 2020 nõudis ta muudatusettepanekutes ettepanekule võtta vastu määrus, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik, et ELi eesmärgiks seataks vähendada 2030. aastaks kõigi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 60% võrra ning kõik fossiilkütuste toetused kaotataks järk-järgult hiljemalt 2025. aastaks. Vastusena COVID-19 pandeemiale kinnitas parlament üle, et rohe- ja digistrateegia on ELi energialiidu alustalad. Septembris 2022 toetas ta ambitsioonikamaid energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärke.

Parlament avaldas 1. märtsil 2022 resolutsiooni Ukraina vastu suunatud Venemaa agressiooni kohta, milles ta mõistis hukka Venemaa ebaseadusliku, provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise sissetungi Ukrainasse. Aprillis 2022 nõudis parlament viivitamatult täieliku embargo kehtestamist Venemaa nafta, kivisöe, tuumkütuse ja gaasi impordile. Oktoobris 2022 kutsus parlament oma resolutsioonis ELi reaktsiooni kohta energiahindade tõusule Euroopas ELi riike üles vältima vähekaitstud leibkondade kodust väljatõstmist ja nende energiavarustuse katkestamist ning väljendas kahetsust, et komisjon esitas paljud oma ettepanekud kaasotsustamismenetluse asemel nõukogu määruse vormis. Samuti võttis ta vastu mitu muud resolutsiooni konflikti konkreetsete aspektide kohta: väljendades rahulolu Ukrainale ja Moldovale ELi kandidaatriigi staatuse andmise ning Gruusia Euroopa-väljavaate tunnustamise üle; tõhustades Ukraina sõja eest põgenevate laste ja noorte kaitset ELis ning juhtides tähelepanu sõja mõjule naistele.

Parlament toetab energiaallikate ja tarneteede mitmekesistamist. Parlament on toonitanud, kui oluline on arendada põhja-lõunasuunalisel teljel gaasi- ja elektrivõrkude ühendusi läbi Kesk- ja Kagu-Euroopa, et luua rohkem ühendusi, mitmekesistada veeldatud maagaasi terminale ning arendada torujuhtmeid. Toonitades teadusuuringute olulist rolli kestliku energiavarustuse tagamisel, rõhutas parlament vajadust ühiste jõupingutuste järele uute energiatehnoloogiate valdkonnas ning täiendava avaliku ja erasektori vahenditest rahastamise järele.

Lisateavet selle teema kohta võib leida tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni veebisaidilt.

 

Matteo Ciucci