Energiapoliitika: üldpõhimõtted

Energiavaldkonnas tuleb ELil lahendada sellised probleemid nagu järjest suurem sõltuvus impordist, vähene mitmekesistamine, kõrged ja volatiilsed energiahinnad, kasvav ülemaailmne energianõudlus, tootmis- ja transiidiriike mõjutavad julgeolekuohud, kliimamuutustega seotud ohtude suurenemine, süsinikuheite vähendamine, energiatõhususe aeglane edendamine, taastuvenergia järjest suuremast osakaalust tulenevad probleemid ning vajadus muuta energiaturud läbipaistvamaks ja ühtsemaks ning need omavahel paremini siduda. ELi energiapoliitika keskmes on mitmesugused energiaturu lõimimisele, energiavarustuskindlusele ja energiasektori kestlikkusele suunatud meetmed.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikkel 194.

Erisätted on järgmised:

• energiavarustuskindlus: ELi toimimise lepingu artikkel 122;
• energiavõrgud: ELi toimimise lepingu artiklid 170–172;
• kivisüsi: protokollis nr 37 täpsustatakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu kehtivuse lõppemise (2002. aastal) finantstagajärgi;
• tuumaenergia: enamiku Euroopa tuumaenergia valdkonna meetmete õiguslik alus on Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (Euratomi asutamisleping).

Teised energiapoliitikat mõjutavad sätted on järgmised:

• energia siseturg: ELi toimimise lepingu artikkel 114;
• energiaalane välispoliitika: ELi toimimise lepingu artiklid 216–218.

Eesmärgid

Energialiidu (2015) põhimõtete kohaselt on ELi energiapoliitika viis peamist eesmärki järgmised:

• mitmekesistada Euroopa energiaallikaid, tagades energiajulgeoleku ELi riikide vahelise solidaarsuse ja koostöö kaudu;
• tagada täielikult integreeritud energia siseturu toimimine, mis võimaldab energia vaba liikumist läbi ELi piisava taristu kaudu ja ilma tehniliste või regulatiivsete tõketeta;
• parandada energiatõhusust ja vähendada sõltuvust energiaimpordist, vähendada heitkoguseid ning hoogustada töökohtade loomist ja majanduskasvu;
• vähendada majanduse CO₂ heidet ja liikuda kooskõlas Pariisi kokkuleppega vähese CO₂ heitega majanduse suunas;
• edendada vähese CO₂ heitega ja puhta energia tehnoloogiate alaseid teadusuuringuid ning seada esikohale teadusuuringud ja innovatsioon, et hoogustada energiasüsteemi ümberkujundamist ja parandada konkurentsivõimet.

ELi toimimise lepingu artikliga 194 nähakse mõnes energiapoliitika valdkonnas ette jagatud pädevus, mis annab märku liikumisest ühise energiapoliitika suunas. Igale liikmesriigile jääb siiski õigus määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, oma valikud erinevate energiaallikate vahel ning oma energiavarustuse üldstruktuur (artikli 194 lõige 2).

Saavutused

A. Üldine poliitikaraamistik

Praegune poliitiline tegevuskava põhineb energiajulgeoleku probleemidel ning 2021. aasta juulis paketis „Eesmärk 55“ esitatud ELi energia- ja kliimaeesmärkide vastavusse viimisel, sealhulgas:

• 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 55%;
• kasvuhoonegaaside netoheite vähendamine 2050. aastaks nullini.

Praegused 2030. aasta energiaeesmärgid, milles lepiti kokku 2014. aasta oktoobris ja mida muudeti 2018. aasta detsembris, on järgmised:

• suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu energiatarbimises 32%-ni;
• suurendada energiatõhusust 32,5%;
• ühendada omavahel vähemalt 15% ELi elektrisüsteemidest.

Kavandatud uued ELi 2030. aasta energiaeesmärgid, milles 2023. aasta märtsis mitteametlikult kokku lepiti, hõlmavad järgmist:

• suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu energiatarbimises 42,5%-ni, eesmärgiga saavutada 45%;
• vähendada ELi primaar- ja lõppenergia tarbimist 11,7% võrreldes 2020. aasta prognoosidega 2030. aastaks, mis on 2007. aasta prognoosidega võrreldes vastavalt 40,5% ja 38%.

Praegune Euroopa energiapoliitika põhineb 2015. aasta veebruaris avaldatud energialiidu strateegial (COM(2015)80), mille eesmärk on luua energialiit, et tagada ELi kodumajapidamistele ja ettevõtjatele turvaline, kestlik, konkurentsivõimeline ja taskukohane energiavarustus.

Praegune Euroopa energiaalane õigusraamistik koosneb mitmest õigusaktist, mis hõlmavad juhtimist ja elektrivõrkude omavahelist ühendatust (määrus (EL) 2018/1999), elektrituru korraldust (direktiiv (EL) 2019/944 ja määrus (EL) 2019/943), ohuvalmidust (määrus (EL) 2019/941), energiatõhusust (direktiiv (EL) 2018/2002), hoonete energiatõhusust (direktiiv (EL) 2018/844), taastuvenergiat (direktiiv (EL) 2018/2001), gaasituru korraldust (direktiiv 2009/73/EÜ ja määrus (EÜ) nr 715/2009), energiatoodete maksustamist (direktiiv 2003/96/EÜ), üleeuroopalisi energiataristuid (määrus (EL) 2022/869), energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööd (määrus (EL) 2019/942) ja muudatusi pärast Ühendkuningriigi väljaastumist EList (otsus (EL) 2019/504). Praeguse energiaalase õigusraamistiku kohaselt peavad ELi liikmesriigid koostama kümneaastased lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad ajavahemikuks 2021–2030, esitama iga kahe aasta tagant eduaruande ning töötama Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks välja järjepidevad pikaajalised riiklikud strateegiad.

2021. aastal oli ELi suur pakett „Eesmärk 55“ algselt suunatud kõigi kliima- ja energiaeesmärkide ühtlustamisele. See koosnes kõigi kehtivate ELi kliima- ja energiaalaste õigusaktide, sealhulgas taastuvenergia direktiivi (COM(2021)557), energiatõhususe direktiivi (COM(2021)558), energia maksustamise direktiivi (COM(2021)563), hoonete energiatõhususe direktiivi (COM/2021/802) ning gaasidirektiivi (COM/2021/803) ja gaasimääruse (COM/2021/804) läbivaatamisest. Läbivaatamisega viidi sisse sätted uute vähese CO₂ heitega gaasiturgude kohta, nagu vesinik, ja lisati uued määruse ettepanekud transpordi valdkonnas, nagu määrus alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (COM/2021/559), algatus „ReFuelEU Aviation“ (COM/2021/561) ja algatus „FuelEU Maritime“ (COM/2021/562).

2022. aasta veebruaris muutis Venemaa sissetung Ukrainasse energiaraamistiku läbivaatamise ajakava. Euroopa Liit reageeris kiiresti sellele, et Venemaa hakkas gaasi- ja naftaeksporti liidu vastu kasutama, ning järgnenud energiaturu häiretele. Euroopa Komisjon, keda 10. ja 11. märtsi 2022. aasta Versailles’ deklaratsioonis toetasid kõik ELi liidrid, avaldas ELi energiavarustuse kindluse suurendamiseks õigusaktid järgmistes küsimustes:

• uus „REPowerEU“ teatis (8. märts 2022);
• võimalused kõrgete energiahindade mõju leevendamiseks ühiste gaasiostude ja gaasi hoiustamise miinimumkohustuse kaudu (23. märts 2023);
• ELi energiaostuplatvorm gaasi, veeldatud maagaasi ja vesiniku varustuskindluse tagamiseks (aprill 2022);
• kava „REPowerEU“, et lõpetada ELi sõltuvus Venemaa fossiilkütustest, ning täiendavad lühiajalised võimalused gaasi- ja elektriturgudel (18. mai 2022);
• ning Euroopa gaasinõudluse vähendamise kava ja määruse ettepanek (20. juuli 2022).

Parlament avaldas kogu ELi energiapaketi läbivaatamisele toetust ja kiirendas õigusloomeprotsessi. 27. juunil 2022 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu rekordiliselt kiiresti vastu uued normid gaasi hoiustamise miinimummahu kohta (määrus (EL) 2022/1032). 5. augustil 2022 võttis nõukogu vastu liikmesriikidele üheaastase vabatahtliku eesmärgi vähendada maagaasi tarbimist 15% (määrus (EL) 2022/1369). 2023. aasta märtsis tegi komisjon ettepaneku pikendada seda erakorralist õigusakti veel ühe aasta võrra.

2022. aasta teisel poolel ja eelkõige enne talve esitas komisjon kõik uued seadusandlikud aktid kiireloomuliste nõukogu määrustena, jättes Euroopa Parlamendi seadusandlikust protsessist de facto välja. 2022. aasta septembrist detsembrini võttis nõukogu vastu määrused, milles käsitletakse elektrinõudluse vähendamise meetmeid, ajutist tulude ülempiiri väiksema marginaaliga elektritootjatele, ajutist solidaarsusmaksu fossiilkütustel põhineva tegevuse ülemäärase kasumi eest, taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamist ja maagaasitehingute peatamise mehhanismi äärmiselt kõrgete gaasihindade korral.

14. märtsil 2023 tegi komisjon ettepaneku elektrituru korralduse reformimiseks, pöördudes tagasi seadusandliku tavamenetluse juurde.

B. Energia siseturu väljakujundamine

Terviklik ja hästitoimiv energia siseturg tagab taskukohased energiahinnad, annab vajalikud hinnasignaalid taastuvenergiasse investeerimiseks, tagab energiavarustuse ja avab kõige vähem kuluka viisi kliimaneutraalsuse saavutamiseks.

Energia siseturgu käsitlevad õigusaktid lisati esimest korda kolmandasse energiapaketti (2009–2014), mis hõlmab viit valdkonda: eraldamismudelid; riiklikud sõltumatud reguleerivad asutused; koostöö; Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ACER) ning õiglased jaemüügiturud. Piiriülese koostöö parandamiseks loodi paketiga Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik (ENTSO-E) ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik (ENTSO-G). See hõlmas muu hulgas määrust (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta ning üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) poliitikat, mis põhineb määrusel (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta.

Neljas energiapakett (2015–2020), mille pealkiri on „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, keskendus elektrituru korraldusele (elektridirektiiv, elektrimäärus, ohuvalmiduse määrus, ACERi määrus). Sellega kehtestati uued elektrieeskirjad energia salvestamise kohta, stiimulid tarbijatele, mille eesmärk on aidata kaasa energia siseturu paremale toimimisele, kümneaastased riiklikud energia- ja kliimakavad aastateks 2021–2030 ning Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) suurem roll. Viimastel aastatel käsitleti ka Brexitit.

Viies energiapakett „Eesmärk 55“ avaldati kahes osas 14. juulil ja 15. detsembril 2021 ning see on praegu lõpliku heakskiitmise faasis. Sellega viiakse energiaeesmärgid kooskõlla Euroopa uue kliimaeesmärgiga vähendada heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 55% võrreldes 1990. aasta tasemega ja saada 2050. aastaks CO₂-neutraalseks ning keskendutakse peamiselt taastuvatele energiaallikatele, energiatõhususele, energia maksustamisele, hoonetele, õhu- ja meretranspordile, hoonetele, gaasi- ja vesinikuturgudele.

Venemaa sissetung Ukrainasse 24. veebruaril 2022 põhjustas suuri turuhäireid ja sundis ELi oma energiaalast õigusraamistikku muutma. Kõigi turgu mõjutavate meetmete hulgas tegi komisjon 2022. aastal ettepanekuid järgmiste teemade kohta:

• võimalused leevendada kõrgeid energiahindu,
• gaasi ühisostude platvormi loomine,
• uued gaasi hoiustamise reeglid ja kohustused;
• likviidsusmeetmete leevendamine energiaturu osalistele,
• elektri- ja gaasinõudluse vähendamise meetmed,
• gaasi käsitlevad solidaarsusmeetmed liikmesriikide vahel;
• veeldatud maagaasi uued hinnavõrdlusalused;
• meetmed energiasektori liigtulu ümberjaotamiseks lõpptarbijatele;
• ohutu hinna ülemmäär.

2022. aasta septembrist detsembrini kehtestas nõukogu kolm erakorralist ajutist turumeedet:

1. vabatahtlik üldine eesmärk vähendada elektri kogutarbimist 10% ja kohustuslik eesmärk vähendada elektritarbimist tipptundidel 5% võrra;
2. turu tulu ülempiir 180 eurot/MWh elektritootjatele, kes kasutavad taastuvaid energiaallikaid, tuumaenergiat ja pruunsütt;
3. kohustuslik ajutine solidaarsusmaks fossiilkütuste sektorile.

2023. aasta märtsis oli elektrituru reformi eesmärk kiirendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu ja gaasi järkjärgulist kasutuselt kõrvaldamist, muutes tarbijaarved vähem sõltuvaks fossiilkütuste kõikuvatest hindadest (vt teabeleht 2.1.9 energia siseturu kohta).

C. Energiatõhusus

ELi energiatõhususe poliitika nurgakivi on 2018. aastal muudetud energiatõhususe direktiiv 2012/27/EL, millega kehtestatakse siduvad meetmed, et aidata ELil saavutada 2030. aastaks energiatõhususe eesmärk 32,5% võrreldes 2007. aasta lähteprognoosidega. Direktiiviga kehtestati ka energiasäästu eesmärgid ja paljud energiatõhususe poliitikameetmed, sealhulgas energiatõhusa renoveerimise ja hoonetele kohustuslike energiamärgiste andmise, eri toodete energiatõhususe miinimumstandardite, energiatõhususmärgistuse ja nutiarvestite ning ulatuslikumate tarbijate õiguste kohta.

Komisjoni 2021. aasta juuli ettepanek vaadata läbi energiatõhususe direktiiv (COM/2021/558) sisaldas kõrgemaid energiatõhususe eesmärke 2030. aastaks ELi primaarse (39%) ja lõppenergia tarbimise (36%) jaoks, kehtestades primaar- ja lõppenergia tarbimisele piirmääraks 1023 ja 787 miljonit naftaekvivalenttonni (Mtoe), võrreldes vastavalt 1128 ja 846 miljoni naftaekvivalenttonniga 2018. aasta energiatõhususe direktiivis. Need uued eesmärgid muutuksid ELi tasandil siduvaks ja neid tugevdaks võrdlussüsteem, mille abil liikmesriigid määravad kindlaks oma soovitusliku panuse selle siduva ELi eesmärgi saavutamisse. Komisjoni ettepanek peaaegu kahekordistaks iga-aastast energiasäästukohustust (+1,5%), mida liikmesriigid peaksid ajavahemikul 2024–2030 täitma (võrreldes +0,8%ga 2018. aasta energiatõhususdirektiivi alusel).

Komisjoni 2022. aasta mai ettepanekus vaadati läbi ELi energiatõhususe eesmärgid ja lähtetase (COM/2022/222), et lõpetada järk-järgult Venemaa fossiilkütuste import. Ettepaneku üle peetakse praegu läbirääkimisi ja see sisaldab mitmeid eesmärke vähendada ELi primaar- ja lõppenergia tarbimist 40–42% ja 36–40%. 10. märtsil 2023 jõudsid Euroopa Parlament ja nõukogu esialgsele kokkuleppele ELi üldises energiatõhususe eesmärgis, milleks on 2030. aastaks 11,7% võrreldes 2020. aasta lähteprognoosidega, ning aastases energiasäästukohustuses keskmiselt 1,49% lõppenergia tarbimisest aastatel 2024–2030, jõudes 2030. aasta lõpuks 1,9%-ni.

Energiatõhususe direktiivis ja 2018. aastal muudetud hoonete energiatõhususe direktiivis (direktiiv 2010/31/EL) määratletakse ELi hoonete energiapoliitika, mille eesmärk on saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO₂ heitega hoonefond, luua stabiilne investeerimiskeskkond ja suurendada tarbijate mõjuvõimu oma energiavalikutes. Kehtivates õigusaktides on esitatud tegevuskavad koos soovituslike vahe-eesmärkidega aastateks 2030, 2040 ja 2050 ning liikmesriikide pikaajalised strateegiad, et toetada riigi elamu- ja mitteeluhoonete renoveerimist.

Renoveerimislaine strateegias (COM/2020/662) ja 2021. aasta juulis muudetud hoonete energiatõhususe direktiivis (COM/2021/802) tehakse ettepanek suurendada renoveerimise määra iga riigi halvimate tõhususnäitajatega hoonete puhul, asendada pikaajalised renoveerimisstrateegiad riiklike hoonete renoveerimise kavadega ning kehtestada ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandardid. Euroopa Parlament määras 14. märtsil 2023 kindlaks oma esimese lugemise seisukoha, milles peeti vajalikuks, et eluhooned saavutaksid 2030. aastaks vähemalt energiatõhususe klassi E ja 2033. aastaks klassi D (erinevalt komisjoni ettepanekus pakutud klassist F ja E).

Energiat tarbivate toodete energiatõhususe poliitika on määratletud ELi ökodisaini direktiivis 2009/125/EÜ ja energiamärgistuse raammääruses (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse tooterühmade ökodisaini ja energiamärgistuse nõuded. 2021. aasta märtsis kaotas ELi toodete energiamärgise reitingud A+, A++ ja A+++ ning naasis lihtsama A-G skaala juurde (vt teabeleht 2.4.8 energiatõhususe kohta).

D. Taastuvenergia

Päikeseenergia, tuuleenergia, ookeani- ja hüdroenergia, biomass ja biokütused on kõik taastuvad energiaallikad. Energiaturgudel üksi ei ole võimalik saavutada taastuvenergia soovitud taset ELis, mis tähendab, et vaja võib minna riiklikke toetuskavasid ja ELi rahastamisskeeme. ELi taastuvenergiapoliitika põhimõtete hulka kuulub liidu energiavarustuse mitmekesistamine, kohalike energiaressursside arendamine, et tagada energiavarustuse kindlus, ja liiduvälistest tarnijatest sõltuvuse vähendamine. Seoses taastuvate energiaallikatega kehtestati 2018. aastal põhjalikult muudetud taastuvenergia direktiiviga (EL) 2018/2001 ELi energia lõpptarbimises 2030. aastaks taastuvate energiaallikate minimaalne osakaal 32%. Erilist rolli mängib vähese CO₂ heitega energiakandja vesinik.

Komisjoni 2021. aasta juuli ettepanekuga taastuvenergia direktiivi läbivaatamise kohta (COM/2021/557) suurendatakse ELi taastuvenergia eesmärki 2030. aastaks 40%-ni. 2022. aasta mais suurendas komisjon kooskõlas kavaga „REPowerEU“ (COM/2022/230) taastuvenergia eesmärki 2030. aastaks 45%-ni ning lühendas ja lihtsustas loamenetlusi.

Kava „REPowerEU“ osana avaldatud 2022. aasta mai päikeseenergia strateegia (COM/2022/0221) eesmärk on kahekordistada 2025. aastaks fotogalvaanilise päikeseenergia võimsust, paigaldades 2025. aastaks 320 GW ja 2030. aastaks 600 GW võimsused ja suurendades ELi taastuvenergia tootmise koguvõimsust 1236 GW-ni.

Enne paketti „Eesmärk 55“ avaldatud ELi avamere taastuvenergia strateegia (COM/2020/741) eesmärk on muuta EL 2050. aastaks kliimaneutraalseks ning selles tehakse ettepanek suurendada ELi avamere tuuleenergia võimsust 2030. aastaks vähemalt 60 GW-ni ja 2050. aastaks 300 GW-ni.

2022. aasta mais muudetud 2020. aasta juuli vesinikustrateegia (COM/2020/301) eesmärk on, et 2024. aastaks paigaldataks vähemalt 6 GW võimsusega taastuvallikatest toodetud vesiniku elektrolüüsiseadmeid ja 2030. aastaks 40 GW võimsusega elektrolüüsiseadmeid. Sellega seati 2030. aastaks eesmärk toota liidus taastuvallikatest toodetud vesinikku 10 miljonit tonni ja importida 10 miljonit tonni ning nõuti konkreetsete sektorite jaoks suuremaid alleesmärke ja täiendavat rahastamist.

2022. aasta mai biometaani tegevuskavas tehti ettepanek suurendada biometaani tootmist 2030. aastaks 35 miljardi kuupmeetrini. Eesmärk on lisatud Euroopa Parlamendi 9. veebruari 2023. aasta esimese lugemise seisukohta gaasi CO₂ heite vähendamise paketi kohta.

Iga taastuva energiaallika kasutuselevõtu hoogustamiseks on olemas eri strateegia (vt teabelehte 2.4.9 taastuvenergia kohta).

E. Energiaalaste välissuhete tugevdamine

EL lõi 2012. aastal teabevahetuse mehhanismi, et hõlbustada koordineerimist ELi riikide ja kolmandate riikide vahel ning tagada ELi õiguse järgimine (otsus (EU) 2017/684). Selles nõutakse, et ELi liikmesriigid esitaksid kõik olemasolevad rahvusvahelised energiakokkulepped komisjonile hindamiseks ning teataval tasemel teabevahetust ELi liikmesriikide vahel.

Pärast otsust Venemaa energiaimport järk-järgult lõpetada on ELi praegune energiaalane välispoliitika suunatud energiavarustuse mitmekesistamisele. 2022. aasta märtsis tehti teatises „REPowerEU“ kohta (COM/2022/108) ettepanek vähendada oluliselt ja kiiresti ELi fossiilgaasi kasutamist vähemalt 155 miljardi kuupmeetri võrra, mis vastab Venemaalt 2021. aastal imporditud kogusele ja millest kaks kolmandikku tuleb saavutada aasta jooksul. 2022. aasta mais tegi EL kooskõlas kavaga „REPowerEU“ (COM/2022/0230) koostööd rahvusvaheliste partneritega, et mitmekesistada varusid, tagada veeldatud maagaasi import ja suurendada uute torujuhtmete gaasitarneid. Ta lõi ELi energiaplatvormi, vabatahtliku koordineerimismehhanismi, millega toetatakse ELi gaasi ja vesiniku ühisoste, ning avaldas ELi energiaalase välispoliitika strateegia (JOIN/2022/23), millega toetatakse Ukrainat, Moldovat, Lääne-Balkani riike ja idapartnerluse riike ning ELi kõige haavatavamaid partnereid.

F. Energiavarustuskindluse suurendamine

Praegune ELi energiajulgeoleku poliitika hõlmab koordineerimismeetmeid energiavarustuse tagamiseks ning reegleid avamererajatistega seotud õnnetuste ja võimalike energiavarustuse häirete ning nafta- ja gaasivarude võimalike häirete ennetamiseks ja neile reageerimiseks, sealhulgas uurimis- ja tootmislitsentse. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris muutus energiavarustuskindlus peamiseks energiaprioriteediks.

Määruses (EL) 2019/941 ohuvalmiduse kohta elektrisektoris nõutakse, et ELi liikmesriigid teeksid omavahel koostööd tagamaks, et elektrikriisi ajal läheb elekter sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse. Määrusega tagatakse, et liikmesriigid võtavad kasutusele asjakohased vahendid võimalike elektrikriiside ennetamiseks, nendeks valmistumiseks ja nende ohjamiseks solidaarsuse ja läbipaistvuse vaimus.

Määruses (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu juhtimist, on seatud eesmärk, et 2030. aastaks oleks elektrivõrkude omavaheline ühendatus vähemalt 15%, mis on määratletud kui impordivõimsus ELi riikide paigaldatud tootmisvõimsusega võrreldes. 

Määrus (EL) 2017/1938, mis käsitleb gaasivarustuskindluse tagamise meetmeid, sisaldab gaasivarustuskindluse kaitsemeetmeid ning tõhustab ennetus-, solidaarsus- ja kriisireageerimismehhanisme. Sellega nähakse gaasivarustuse kindluse tagamiseks ette tihedam piirkondlik koostöö, piirkondlikud ennetavad tegevuskavad ja hädaolukorra lahendamise kavad ning solidaarsusmehhanism.

2022. aasta juunis, pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, vaatasid Euroopa Parlament ja nõukogu kolme kuu jooksul läbi gaasihoidlate määruse, kehtestades 1. novembriks minimaalsed gaasihoidlate täituvuse kohustused (80% 2022. aastal ja 90% järgnevatel aastatel), vahe-eesmärgid ja uue sertifitseerimisprotsessi, et vähendada välise sekkumise ohtu.

Määrusega (EU) 2022/2576 suurendatakse energiasolidaarsust gaasi ostmise parema koordineerimise, piiriülese gaasikaubanduse ja usaldusväärsete hinna võrdlusaluste abil. Sellega luuakse ELi energiaplatvormi õigusraamistik, et toetada ELi liikmesriike 2023./24. aasta talveks valmistumisel ja eelkõige nende gaasihoidlate täitmisel.

Direktiivi 2009/119/EÜ kohaselt peab liikmesriikide naftavarude suurus hädaolukorraks olema võrdne kas vähemalt 90 päeva keskmise netoimpordi mahu või 61 päeva keskmise sisetarbimise mahuga, olenevalt sellest, kumb neist on suurem.

Gaasidirektiivi 2009/73/EÜ kohaldamisala laieneb tulevastele kolmandatesse riikidesse viivatele ja sealt tulevatele gaasijuhtmetele, välja arvatud olemasolevate torujuhtmete puhul. Avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust käsitleva direktiiviga 2013/30/EL on kehtestatud erisätted.

Euroopa rohelise kokkuleppe raames on õiglase ülemineku fond peamine ühtekuuluvusvahend, millega toetatakse söe- ja CO₂-mahukaid piirkondi üleminekul vähese CO₂ heitega energiaallikatele.

ELi üleeuroopalise energiataristu poliitika on hõlmatud TEN-E määrustega. 2022. aasta juunis vastu võetud TEN-E määruses (EL) 2022/869 on eri geograafilistes piirkondades kindlaks määratud 11 esmatähtsat koridori elektri-, avamerevõrgu- ja vesinikutaristu jaoks. Sellega määratakse kindlaks ELi ühishuviprojektid https://ec.europa.eu/energy/infrastructure/transparency_platform/map-viewer/main.html ELi riikides ja vastastikust huvi pakkuvad projektid ELi riikide ja kolmandate riikide vahel, lõpetatakse toetus uutele maagaasi- ja naftaprojektidele ning kehtestatakse kõigile projektidele kohustuslikud kestlikkuskriteeriumid. TEN-E määrust (EL) 2022/869 rahastatakse Euroopa ühendamise rahastust 2021–2027, mis loodi määrusega (EL) 2021/1153.

G. Teadus-, arendus- ja tutvustamistegevuse projektid

Programm „Euroopa horisont“ on 2021.–2027. aasta raamprogramm ja ELi peamine vahend, et edendada energiauuringuid. Selle eelarve on 95,5 miljardit eurot (2018. aasta hindades), sealhulgas 5,4 miljardit eurot programmist „NextGenerationEU“.

Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava (SET-kava) kiirendas kliimaneutraalse energiasüsteemi turuleviimist ja kasutuselevõttu vähese CO₂ heitega tehnoloogia kasutuselevõtu kaudu. Kavas määrati kindlaks 10 teadus- ja innovatsioonitehnoloogiat ja -meedet, mis hõlmavad kogu innovatsiooniahelat, sealhulgas rahastamist ja reguleerivat raamistikku.

Kuna elektrienergial on CO₂ heite vähendamisel oluline roll, tunnistati akud ja patareid kui elektrisalvestusseadmed vähese CO₂ heitega majanduse peamisteks progressi võimaldavateks tehnoloogiateks. Strateegiline tegevuskava akude kohta (COM/2018/293) on koostatud selleks, et luua ülemaailmselt integreeritud, kestlik ja konkurentsivõimeline akude tööstusbaas. Komisjon tegi 10. detsembril 2020 ettepaneku võtta vastu uus patareisid ja akusid käsitlev määrus (COM/2020/798), et tagada ELi turule sisenevate patareide ja akude kestlikkus ja ohutus kogu nende olelusringi jooksul. Institutsioonidevahelised läbirääkimised patareisid ja akusid käsitleva määruse üle on pooleli.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlament on alati väljendanud kindlat toetust ühisele energiapoliitikale, mis käsitleb CO₂ heite vähendamise, konkurentsivõime, julgeoleku ja säästvuse küsimusi. Parlament on korduvalt nõudnud liikmesriikidevahelist sidusust, otsustavust, koostööd ja solidaarsust praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisel siseturul ning kõigilt liikmesriikidelt poliitilist tahet ja Euroopa Komisjonilt tugevat algatusvõimet 2030. ja 2050. aasta eesmärkide suunas liikumisel.

Parlament on püüelnud energiaturu tihedama lõimimise ning ambitsioonikate ja õiguslikult siduvate taastuvenergia, energiatõhususe ja kasvuhoonegaaside heite vähendamisega seotud eesmärkide vastuvõtmise poole. Seoses sellega toetab Euroopa Parlament suuremate kohustuste võtmist ELi enda eesmärkide saavutamiseks, toonitades, et uus energiapoliitika peab toetama eesmärki vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

Parlamendi viimastes energiavaldkonna resolutsioonides on suurenenud kõigi ELi energiapoliitika aluseks olevate kliima- ja keskkonnaeesmärkide tähtsus: 28. novembril 2019 kuulutas Euroopa Parlament Euroopas välja kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra; 15. jaanuaril 2020 kinnitas parlament, et Euroopa roheline kokkulepe on energialiidu eesmärkide kliimakaalutluste alus; 8. oktoobril 2020 nõudis parlament oma esimese lugemise seisukohas, et ELi eesmärgiks seataks vähendada 2030. aastaks kõiki ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 60% võrra ning kaotataks järk-järgult kõik fossiilkütuste toetused hiljemalt 2025. aastaks. Vastusena COVID-19 pandeemiale kinnitas parlament üle, et rohe- ja digistrateegiad on ELi energialiidu alustalad.

Venemaa Ukrainasse sissetungist ja sellest tulenevast energiakriisist saadik on parlament võtnud vastu järgmised peamised seisukohad: 1. märtsil 2022 mõistis Euroopa Parlament hukka Venemaa ebaseadusliku, provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise agressiooni Ukraina vastu ning Venemaa sissetungi Ukrainasse. 7. aprillil 2022 nõudis parlament, et otsekohe kehtestataks täielik embargo Venemaa nafta, söe, tuumakütuse ja gaasi impordile. 14. septembril 2022 toetas parlament komisjoni algsest ettepanekust ja nõukogu seisukohast ambitsioonikamaid energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärke, mis on energia lõpptarbimise vähendamine 40% ja primaarenergia tarbimise vähendamine 42,5% ning et 2030. aastaks oleks energia lõpptarbimises taastuvallikatest toodetud energia osakaal 45%. 5. oktoobril 2022 kutsus parlament liikmesriike üles vältima haavatavate leibkondade energiavarustuse katkestamist ja nende väljatõstmist ning väljendas kahetsust, et komisjon on esitanud paljud oma ettepanekud Euroopa Parlamendi ja nõukogu kaasotsustamismenetluse asemel nõukogu määruse vormis.

Samuti on parlament võtnud vastu mitu muud resolutsiooni konflikti konkreetsete aspektide kohta: väljendanud rahulolu komisjoni ametliku soovituse suhtes anda Ukrainale ja Moldova Vabariigile ELi kandidaatriigi staatus ning tunnustada Gruusia väljavaadet saada Euroopa Liidu liikmeks; Ukraina sõja eest põgenevate laste ja noorte kaitse tõhustamise kohta ELis ja juhtinud tähelepanu sõja mõjudele naistele.

Parlament toetab ka energiaallikate ja tarneteede mitmekesistamist. Parlament toonitab Kesk- ja Kagu-Euroopa gaasi- ja elektrivõrkude põhja-lõunasuunalise ühendamise tähtsust, et luua rohkem ühendusi, mitmekesistada veeldatud maagaasi terminale ja arendada torustikke ning seeläbi avada siseturgu.

Toonitades teadusuuringute olulist rolli kestliku energiavarustuse tagamisel, rõhutas Euroopa Parlament vajadust ühiselt pingutada uute energiatehnoloogiate valdkonnas nii taastuvate energiaallikate kui ka fossiilkütuseid kasutavate kestlike tehnoloogiate osas, samuti vajadust suurendada riikliku ja erasektori rahastamist kava eduka rakendamise tagamiseks.

Lisateavet selle teema kohta võib leida tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni veebisaidilt.

 

Matteo Ciucci

04-2023