Energiapoliitika: üldpõhimõtted

Energiavaldkonnas tuleb ELil lahendada sellised probleemid nagu järjest suurem sõltuvus impordist, vähene mitmekesistamine, kõrged ja volatiilsed energiahinnad, kasvav ülemaailmne energianõudlus, tootmis- ja transiidiriike mõjutavad julgeolekuohud, kliimamuutustega seotud ohtude suurenemine, süsinikuheite vähendamine, energiatõhususe aeglane edendamine, taastuvenergia järjest suuremast osakaalust tulenevad probleemid ning vajadus muuta energiaturud läbipaistvamaks ja ühtsemaks ning need omavahel paremini siduda. ELi energiapoliitika keskmes on mitmesugused energiaturu lõimimisele, energiavarustuskindlusele ja energiasektori kestlikkusele suunatud meetmed.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikkel 194.

Erisätted on järgmised:

• energiavarustuskindlus: ELi toimimise lepingu artikkel 122;
• energiavõrgud: ELi toimimise lepingu artiklid 170–172;
• kivisüsi: protokollis nr 37 täpsustatakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu kehtivuse lõppemise (2002. aastal) finantstagajärgi;
• tuumaenergia: enamiku Euroopa tuumaenergia valdkonna meetmete õiguslik alus on Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (Euratomi asutamisleping).

Teised energiapoliitikat mõjutavad sätted on järgmised:

• energia siseturg: ELi toimimise lepingu artikkel 114;
• energiaalane välispoliitika: ELi toimimise lepingu artiklid 216–218.

Eesmärgid

Energialiidu (2015) põhimõtete kohaselt on ELi energiapoliitika viis peamist eesmärki järgmised:

• mitmekesistada Euroopa energiaallikaid, tagades energiajulgeoleku ELi riikide vahelise solidaarsuse ja koostöö kaudu;
• tagada täielikult integreeritud energia siseturu toimimine, mis võimaldab energia vaba liikumist läbi ELi piisava taristu kaudu ja ilma tehniliste või regulatiivsete tõketeta;
• parandada energiatõhusust ja vähendada sõltuvust energiaimpordist, vähendada heitkoguseid ning hoogustada töökohtade loomist ja majanduskasvu;
• vähendada majanduse CO₂ heidet ja liikuda kooskõlas Pariisi kokkuleppega vähese CO₂ heitega majanduse suunas;
• edendada vähese CO₂ heitega ja puhta energia tehnoloogiate alaseid teadusuuringuid ning seada esikohale teadusuuringud ja innovatsioon, et hoogustada energiasüsteemi ümberkujundamist ja parandada konkurentsivõimet.

ELi toimimise lepingu artikliga 194 nähakse mõnes energiapoliitika valdkonnas ette jagatud pädevus, mis annab märku liikumisest ühise energiapoliitika suunas. Igale liikmesriigile jääb siiski õigus määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, oma valikud erinevate energiaallikate vahel ning oma energiavarustuse üldstruktuur (artikli 194 lõige 2).

Saavutused

A. Üldine poliitikaraamistik

Praegune poliitiline tegevuskava põhineb ELi energiaeesmärkide vastavusse viimisel 2021. aasta juulis esitatud uue paketi „Eesmärk 55“ kliimaeesmärkidega, sealhulgas:

• vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 55%;
• vähendada kasvuhoonegaaside netoheide 2050. aastaks nullini.

24. oktoobril 2014 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud ja 2018. aasta detsembris läbi vaadatud kõikehõlmava tervikliku kliima- ja energiapoliitikaga tahetakse saavutada aastaks 2030 järgmised eesmärgid:

• suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu energiatarbimises 32%-ni;
• suurendada energiatõhusust 32,5%;
• ühendada omavahel vähemalt 15% ELi elektrisüsteemidest.

Praegu peetakse ELi uute energiaeesmärkide üle läbirääkimisi. 2030. aastaks esitatakse järgmised eesmärgid:

• suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu energiatarbimises 42–45%-ni;
• vähendada ELi primaarenergia tarbimist 40–42% ja energia lõpptarbimist 36–40 %.

Komisjon avaldas 25. veebruaril 2015 energialiidu strateegia (COM(2015)0080), mille eesmärk on luua energialiit, mis tagab ELi kodumajapidamistele ja ettevõtjatele turvalise, kestliku, konkurentsivõimelise ja taskukohase energiavarustuse. Komisjon esitas 30. novembril 2016 paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ (COM(2016)0860). See koosneb kaheksast seadusandlikust ettepanekust, mis hõlmavad juhtimist (energialiidu juhtimise määrus ((EL) 2018/1999)), elektrituru korraldust (elektridirektiiv ((EL) 2019/944, elektrimäärus ((EL) 2019/943) ja ohuvalmiduse määrust ((EL) 2019/941), energiatõhusust (energiatõhususe direktiiv (EL) 2018/2002), hoonete energiatõhususe direktiivi ((EL) 2018/844)), taastuvenergiat (taastuvenergia direktiiv ((EL) nr 2018/2001)) ning eeskirju ELi Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti jaoks (määrus (EL) 2019/942, millega asutatakse ACER). Paketi viimane element – energialiidu juhtimist käsitlev määrus – võeti lõplikult vastu 4. detsembril 2019. Määruse kohaselt peavad ELi liikmesriigid koostama kümneaastased lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad ajavahemikuks 2021–2030, esitama iga kahe aasta tagant eduaruande ning töötama Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks välja järjepidevad pikaajalised riiklikud strateegiad.

Otsusega (EL) 2019/504 muudeti ELi energiatõhususe poliitikat ja energialiidu juhtimist, pidades silmas Ühendkuningriigi väljaastumist EList. Sellega kohandati tehniliselt 2030. aasta prognoositud energiatarbimise näitajaid, et need vastaksid 27 liikmesriigiga liidu vajadustele.

14. juulil ja 15. detsembril 2021 avaldas komisjon paketi „Eesmärk 55“, mille eesmärk on vähendada heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 55% võrreldes 1990. aasta tasemega ning muuta EL 2050. aastaks CO₂-neutraalseks. See suur pakett koosneb kõigi kehtivate ELi kliima- ja energiaalaste õigusaktide, sealhulgas taastuvenergia direktiivi (COM(2021)0557), energiatõhususe direktiivi (COM(2021)0558), energia maksustamise direktiivi (COM(2021)0563), hoonete energiatõhususe direktiivi (COM/2021/802), gaasidirektiivi (COM/2021/803) ja määruse (COM/2021/804) läbivaatamisest. See sisaldab ka uusi ettepanekuid, nagu määrus alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (COM(2021)0559), algatus „ReFuelEU Aviation“ (COM(2021)0561) ja algatus „FuelEU Maritime“ (COM(2021)0562).

Euroopa Komisjon esitas 18. mail 2022 kava „REPowerEU“ (COM/2022/0230), milles käsitletakse raskusi ja ülemaailmse energiaturu häireid, mille on põhjustanud Venemaa sissetung Ukrainasse. Kava eesmärk on lõpetada ELi sõltuvus Venemaa fossiilkütustest ja teha edasisi edusamme kliimakriisi lahendamisel.

B. Energia siseturu väljakujundamine

Terviklik ja hästitoimiv energia siseturg tagab taskukohased energiahinnad, annab vajalikud hinnasignaalid taastuvenergiasse investeerimiseks, tagab energiavarustuse ja avab kõige vähem kuluka viisi kliimaneutraalsuse saavutamiseks.

Energia siseturgu käsitlevad õigusaktid lisati esimest korda kolmandasse energiapaketti (2009–2014), mis hõlmab viit valdkonda: eraldamine; riiklikud sõltumatud reguleerivad asutused; koostöö; ACER ning õiglased jaemüügiturud. Piiriülese koostöö parandamiseks loodi paketiga Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik (ENTSO-E) ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik (ENTSO-G). See hõlmas muu hulgas määrust (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta ning üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) poliitikat, mis põhineb määrusel (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta.

Neljas energiapakett (2015–2020), mille pealkiri on „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, keskendus elektrituru korraldusele (elektridirektiiv, elektrimäärus, ohuvalmiduse määrus, ACERi määrus). Sellega kehtestati uued elektrieeskirjad energia salvestamise kohta, stiimulid tarbijatele, mille eesmärk on aidata kaasa energia siseturu paremale toimimisele, kümneaastased riiklikud energia- ja kliimakavad aastateks 2021–2030 ning Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) suurem roll. Paketi viimastel aastatel käsitleti seal ka Brexitit (vt teabelehte 2.1.9 energia siseturu kohta).

Viies energiapakett „Eesmärk 55“ avaldati kahes osas 14. juulil ja 15. detsembril 2021 ning see on praegu arutamisel. Selle eesmärk on viia energiaeesmärgid kooskõlla Euroopa uue kliimaeesmärgiga vähendada heidet 2030. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega vähemalt 55% ja saada 2050. aastaks CO₂-neutraalseks. Selles keskendutakse peamiselt taastuvatele energiaallikatele, energiatõhususele, energia maksustamisele, lennu- ja meretranspordile ning hoonetele.

2021. aasta detsembris tegi komisjon ettepaneku vaadata läbi (COM/2021/803, COM/2021/804) gaasidirektiiv (2009/73/EÜ) ja gaasimäärus ((EÜ) nr 715/2009). Läbivaatamise käigus tehakse ka ettepanek õigusraamistiku kohta konkurentsivõimeliste vähese CO₂ heitega gaasiturgude jaoks, sealhulgas ELi uue vesinikuturu kujundamiseks ja arendamiseks.

18. mail 2022 tegi komisjon REpowerEU kava (COM/2022/0230) raames ettepaneku seada eesmärgiks, et 2030. aastaks toodetakse liidus 10 miljonit tonni taastuvallikatest toodetud vesinikku ja imporditakse 10 miljonit tonni, et asendada maagaasi, kivisütt ja naftat tööstuses, mille CO₂ heidet on raske vähendada, ja transpordisektorites. 14. septembril 2022 tegi komisjon ettepaneku erakorralise sekkumise kohta Euroopa energiaturgudel (COM/2022/473), et tulla toime hiljutise järsu hinnatõusuga. See hõlmas erakorralisi elektrinõudluse vähendamise meetmeid ja meetmeid energiasektori ootamatu kasumi ümberjaotamiseks lõpptarbijatele. 

C. Energiatõhusus

ELi energiatõhususe poliitika nurgakivi on energiatõhusust käsitlev direktiiv 2012/27/EL, millega kehtestatakse siduvad meetmed, et aidata ELil saavutada 2020. aastaks energiatõhususe eesmärk 20%. Direktiiviga kehtestati ka energiasäästu eesmärgid ja paljud energiatõhususe poliitikameetmed, sealhulgas energiatõhusa renoveerimise ja hoonetele kohustuslike energiamärgiste andmise, eri toodete energiatõhususe miinimumstandardite, energiatõhususmärgistuse ja nutiarvestite ning tarbijate õiguste sätestamise kohta. Detsembris 2018 suurendati muudetud energiatõhususe direktiiviga 2018/2002/EL ELi 2030. aastaks seatud energiatõhususe üldeesmärki vähemalt 32,5%-ni võrreldes 2007. aasta modelleerimisprognoosidega.

2021. aasta juulis tegi komisjon ettepaneku läbivaadatud energiatõhususe direktiivi kohta (COM/2021/558), millega suurendatakse 2030. aasta energiatõhususe eesmärke primaarenergia tarbimise puhul 39%-ni ja lõppenergia tarbimise puhul 36%-ni, võrreldes 2007. aasta modelleerimisprognoosidega. Samuti on selles sätestatud, et liikmesriikide iga-aastane energiasäästukohustus on 2024.–2030. aastal 1,5% nende energia lõpptarbimisest.

Osana kavast „Repower EU“ (COM/2022/0230) tegi komisjon 2022. aasta mais ettepaneku vaadata läbi energiatõhususe eesmärgid (COM/2022/222), et lõpetada järk-järgult Venemaa fossiilkütuste import, vähendades 2030. aastaks energiatarbimist vähemalt 13%, võrreldes 2007. aasta modelleerimisprognoosidega (absoluutarvudes kuni 750 miljoni naftaekvivalenttonnini (Mtoe) ja 980 miljoni naftaekvivalenttonnini ELi lõpp- ja primaarenergia tarbimisest 2030. aastaks). Ettepaneku üle peetakse praegu läbirääkimisi ja see sisaldab mitmeid eesmärke vähendada ELi primaar- ja lõppenergia tarbimist 40–42% ja 36–40%.

Muudetud hoonete energiatõhususe direktiivis (direktiiv (EL) 2018/844) kehtestatakse tegevuskava, mis hõlmab soovituslikke vahe-eesmärke aastateks 2030, 2040 ja 2050 ning liikmesriikide pikaajalisi strateegiaid nii avaliku kui ka erasektori elamu- ja ärihoonete renoveerimise toetamiseks, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO₂ heitega hoonefond. Komisjon avaldas 2020. aasta oktoobris uue renoveerimislaine strateegia (COM(2020)0662), mille eesmärk on kahekordistada järgmise kümne aasta jooksul iga-aastast energiatõhusa renoveerimise määra. 

2021. aasta juulis tegi komisjon ettepaneku läbivaadatud hoonete energiatõhususe direktiivi kohta (COM/2021/802), millega suurendatakse renoveerimise määra, eelkõige iga riigi halvimate tõhususnäitajatega hoonete puhul, asendatakse pikaajalised renoveerimisstrateegiad riiklike hoonete renoveerimise kavadega ning kehtestatakse ELi tasandi energiatõhususe miinimumstandardid.

ELi ökodisaini direktiivis (direktiiv 2009/125/EÜ) ja energiamärgistuse raammääruses (määrus (EL) 2017/1369) on määratletud üksikute tooterühmade ökodisaini ja energiamärgistuse nõuded (vt teabelehte 2.4.8 energiatõhususe kohta).

D. Taastuvenergia

Päikeseenergia, maismaa ja avamere tuuleenergia, ookeani- ja hüdroenergia, biomass, biokütused ja vesinik on kõik taastuvad energiaallikad. Energiaturgudel üksi ei ole võimalik saavutada taastuvenergia soovitud taset ELis, mis tähendab, et vaja võib minna riiklikke toetuskavasid ja ELi rahastamisskeeme. Üks 2013. aasta mais toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kokku lepitud prioriteete oli tõhustada ELi energiavarustuse mitmekesistamist ja arendada kohalikke energiaressursse, et tagada energiavarustuse kindlus ja vähendada sõltuvust liiduvälistest tarnijatest. Taastuvate energiaallikate osas kehtestati 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/28/EÜ 20% eesmärk, mis tuli saavutada 2020. aastaks.

2018. aasta detsembris kehtestati uue taastuvenergia direktiiviga (direktiiv (EL) 2018/2001) ELi siduv üldine taastuvenergia eesmärk 2030. aastaks – vähemalt 32%. 19. novembril 2020 avaldas komisjon ELi avamere taastuvenergia strateegia (COM(2020)741), millega suurendatakse pingutusi, et muuta liit 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Strateegias tehakse ettepanek suurendada Euroopa avamere tuuleenergia võimsust praeguselt 12 GW-lt 2030. aastaks vähemalt 60 GW-le ja 2050. aastaks 300 GW-le. Iga taastuva energiaallika kasutuselevõtu hoogustamiseks on olemas eri strateegia (vt teabelehte 2.4.9 taastuvenergia kohta).

2021. aasta juulis esitatud uues taastuvenergia direktiivi ettepanekus (COM(2021)0557) on seatud eesmärgiks suurendada 2030. aastaks taastuvenergia üldist osakaalu 40%-ni. 2022. aasta mais tegi komisjon kooskõlas järk-järgult Venemaa fossiilkütustest loobumise kavaga „REPowerEU“ (COM/2022/0230) ettepaneku suurendada 2030. aastaks seatud taastuvenergia eesmärki, mille üle praegu läbi räägitakse, 45%-ni. Täpsemalt on komisjon esitanud päikeseenergia strateegia (COM/2022/0221), et kahekordistada 2025. aastaks fotogalvaanilise päikeseenergia võimsust, paigaldades 2030. aastaks seadmed 600 GW tootmiseks. Ettepanekus seatakse ka taastuvallikatest toodetud vesiniku tootmise eesmärgid, mis tuleb saavutada 2030. aastaks (10 miljonit tonni sisemaist tootmist ja 10 miljonit tonni importi), tehakse ettepanek võtta vastu biometaani tegevuskava, et suurendada tootmist 2030. aastaks 35 miljardi kuupmeetrini, ning lühendada ja lihtsustada loamenetlusi.

E. Energiaalaste välissuhete tugevdamine

EL lõi 2012. aastal teabevahetuse mehhanismi, et hõlbustada koordineerimist ELi riikide ja kolmandate riikide vahel ning tagada ELi õiguse järgimine (otsus 994/2012/EL). Selles nõutakse, et ELi liikmesriigid esitaksid kõik olemasolevad rahvusvahelised energiakokkulepped komisjonile hindamiseks ning teataval tasemel teabevahetust ELi liikmesriikide vahel.

Komisjon reageeris Venemaa sissetungile Ukrainasse oma 8. märtsi 2022. aasta teatises „REPowerEU“ (COM/2022/108) kohta, tehes ettepaneku vähendada fossiilgaasi kasutamist vähemalt 155 miljardi kuupmeetri võrra, mis on võrdne Venemaalt 2021. aastal imporditud mahuga, eesmärgiga saavutada aasta jooksul langus peaaegu kahe kolmandiku võrra.

2022. aasta mais tegi komisjon kooskõlas kavaga „REPowerEU“ (COM/2022/0230) Venemaa fossiilkütustest järkjärguliseks loobumiseks koostööd rahvusvaheliste partneritega, et mitmekesistada tarneid ja tagas veeldatud maagaasi impordi ning suurendas rahvusvaheliste partnerite gaasitarneid. Ta lõi ELi energiaplatvormi, vabatahtliku koordineerimismehhanismi, millega toetatakse gaasi ja vesiniku ostmist ELile, ning avaldas ELi energiaalase välispoliitika strateegia (JOIN/2022/23), millega toetatakse Ukrainat, Moldovat, Lääne-Balkani riike ja idapartnerluse riike ning ELi kõige haavatavamaid partnereid.

F. Energiavarustuskindluse suurendamine

Osana paketist „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ nõutakse määruses (EL) 2019/941 ohuvalmiduse kohta elektrisektoris, et ELi liikmesriigid teeksid omavahel koostööd tagamaks, et elektrikriisi ajal läheb elekter sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse. Määrusega tagatakse, et liikmesriigid võtavad kasutusele asjakohased vahendid võimalike elektrikriiside ennetamiseks, nendeks valmistumiseks ja nende ohjamiseks solidaarsuse ja läbipaistvuse vaimus.

Võttes arvesse gaasi ja nafta keskset tähtsust ELi energiavarustuskindluse jaoks, on EL võtnud vastu mitu meedet, mille eesmärk on tagada riskide hindamine ning piisavate ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise plaanide koostamine. 2017. aastal kehtestati gaasivarustuskindluse määrusega (määrus (EL) 2017/1938) gaasivarustuskindluse tagatised ning tõhustatud ennetus-, solidaarsus- ja kriisidele reageerimise mehhanismid. ELi naftavarude direktiivi (direktiiv 2009/119/EÜ) kohaselt peavad liikmesriigid hoidma nafta miinimumvaru, mis vastab kas 90 päeva keskmisele päevasele puhasimpordile või 61 päeva keskmisele päevasele sisetarbimisele, olenevalt sellest, kumb kogus on suurem. Komisjon tegi ettepaneku laiendada gaasidirektiivi (direktiiv 2009/73/EÜ) kohaldamisala kolmandatesse riikidesse viivatele ja sealt tulevatele praegustele ja tulevastele torujuhtmetele (COM(2017)0660). Gaasidirektiivi muudeti 2019. aastal direktiiviga (EL) 2019/692, millega tagatakse, et ELi gaasi siseturgu reguleerivaid eeskirju kohaldatakse liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste gaasitorustike suhtes koos eranditega olemasolevate torujuhtmete suhtes. Avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust käsitleva direktiiviga (direktiiv 2013/30/EL) on kehtestatud erisätted. Määrusega (EL) 2017/1938 nähakse gaasivarustuse kindluse tagamiseks ette tihedam piirkondlik koostöö, piirkondlikud ennetavad tegevuskavad ja hädaolukorra lahendamise kavad ning solidaarsusmehhanism.

Varustuskindluse tähtsus ELi energiaturul suurenes järsult pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. 8. märtsil 2022 esitati teatises REPowerEU (COM/2022/108) kohta mitu meedet, kuidas sellega toime tulla, et Venemaa kasutas naftat ja gaasi relvana, näiteks ähvardas katkestada gaasitarned mitmesse ELi liikmesriiki. 23. märtsil 2022 avaldas komisjon teatise varustuskindluse ja taskukohaste energiahindade kohta (COM/2022/138) ning ettepaneku võtta vastu uus määrus gaasi hoiustamise kohta (COM/2022/135). Kavandatava gaasi hoiustamise määrusega kehtestati 1. novembriks 2022 gaasi hoiustamise kohustus vähemalt 80% ulatuses hoiustamisvõimsusest ja tõsteti seda järgnevateks aastateks 90%-ni, kehtestati vahe-eesmärgid ja uus sertifitseerimisprotsess, et vähendada väliste häirete ohtu. 18. mail 2022 saavutati kavaga „REPowerEU“ (COM/2022/0230) ELi sõltumatus Venemaa fossiilkütustest energiasäästu, energiavarustuse mitmekesistamise ja taastuvenergia kiirema kasutuselevõtu kaudu. 27. juunil 2022 võeti rekordiliselt kiiresti vastu gaasi hoiustamise määrus (EL) 2022/1032, millega kehtestati gaasi hoiustamise miinimumtasemed.

Võttes arvesse ohtu, et Venemaa vähendab ka edaspidi gaasitarneid, tegi komisjon 2022. aasta juulis ettepaneku võtta vastu uus nõukogu määrus gaasinõudluse vähendamise koordineeritud meetmete kohta (COM/2022/361), et vähendada Euroopa gaasikasutust 2023. aasta kevadeks 15%. Komisjon avaldas ka teatise „ELi energiasäästukava“ (COM/2022/240), mis sisaldab mitmeid võimalusi lühiajaliseks kokkuhoiuks, nagu kütte ja jahutuse sihipärane vähendamine üldkasutatavates hoonetes.

Euroopa rohelise kokkuleppe raames toetatakse kavandatud õiglase ülemineku fondist (COM(2020)0022) söe- ja CO₂-mahukaid piirkondi üleminekul vähese CO₂ heitega energiaallikatele.

ELi riikide energiataristut reguleeritakse TEN-E poliitikaga (määrus (EL) nr 347/2013), milles keskendutakse ELi riikide energiataristute ühendamisele ja määratletakse üheksa esmatähtsat koridori (neli elektrikoridori, neli gaasikoridori ja üks naftakoridor) ning kolm prioriteetset valdkonda (arukad võrgud, elektrikiirteed, piiriülesed süsinikdioksiidi võrgud), et arendada paremini ühendatud ELi energiavõrke. TEN-Ed rahastatakse Euroopa ühendamise rahastu (2021–2027) energeetikat käsitlevast osast (määrus (EL) 2021/1153).

Energialiidu juhtimist käsitlevas määruses (2018/1999) seati eesmärgiks saavutada 2030. aastaks vähemalt 15% ühendatus, et julgustada ELi riike ühendama oma paigaldatud elektritootmisvõimsust. Piiriülese võimsuse 15% suhtarvu arvutamiseks jagati impordivõimsus ELi riikide paigaldatud tootmisvõimsusega. 

2022. aasta aprillis võtsid kaasseadusandjad kooskõlas liidu 2030. ja 2050. aasta energia- ja kliimaeesmärkidega vastu uue TEN-E määruse (EL) 2022/869. Määrusega määrati kindlaks ELi ühishuviprojektid (5. ühishuviprojektide loend) ja vastastikust huvi pakkuvad projektid, mis ühendavad ELi kolmandate riikidega, lõpetati toetus uutele maagaasi- ja naftaprojektidele ning kehtestati kõigile projektidele kohustuslikud kestlikkuskriteeriumid. 

G. Teadus-, arendus- ja tutvustamistegevuse projektid

Programm „Euroopa horisont“ (määrus (EL) 2021/695) on raamprogramm, mis kestab aastatel 2021–2027. See on ELi peamine vahend, et edendada energiauuringuid. Selle eelarve on 95,5 miljardit eurot (2018. aasta hindades), sealhulgas 5,4 miljardit eurot programmist „NextGenerationEU“.

Komisjoni 2007. aastal vastu võetud Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) eesmärk on kiirendada kliimaneutraalse energiasüsteemi turuleviimist ja kasutuselevõttu vähese CO₂ heitega tehnoloogia kasutuselevõtu kaudu. Kavas määratletakse 10 teadusuuringute ja innovatsiooni meedet (taastuvenergiatehnoloogiad, tehnoloogiakulude vähendamine, uued tehnoloogiad ja teenused tarbijatele, energiasüsteemide vastupidavus ja turvalisus, uued materjalid ja tehnoloogiad hoonete jaoks, tööstuse energiatõhusus, konkurentsivõime ülemaailmses patarei- ja akusektoris ja e-liikuvus, taastuvkütused ja bioenergia, süsiniku kogumine ja säilitamine ning tuumaohutus), mis hõlmavad kogu innovatsiooniahelat, sealhulgas rahastamist ja reguleerivat raamistikku, ning millel on üldine juhtimisstruktuur.

Kuna elektrienergial on CO₂ heite vähendamisel oluline roll, on akud ja patareid kui elektrisalvestusseadmed tunnistatud vähese CO₂ heitega majanduse peamisteks progressi võimaldavateks tehnoloogiateks. Patareijäätmeid käsitlev ELi õigusakt on patareisid ja akusid käsitlev direktiiv (direktiiv 2006/66/EÜ). Strateegiline tegevuskava akude kohta (COM(2018)0293) on koostatud selleks, et luua ülemaailmselt integreeritud, kestlik ja konkurentsivõimeline akude tööstusbaas.

Komisjon tegi 10. detsembril 2020 ettepaneku (COM(2020)0798) võtta vastu uus patareisid ja akusid käsitlev määrus, et tagada ELi turule sisenevate patareide ja akude kestlikkus ja ohutus kogu nende olelusringi jooksul. Institutsioonidevahelised läbirääkimised patareisid ja akusid käsitleva määruse üle on pooleli.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlament on alati väljendanud kindlat toetust ühisele energiapoliitikale, mis käsitleb CO₂ heite vähendamise, konkurentsivõime, julgeoleku ja säästvuse küsimusi. Parlament on korduvalt nõudnud liikmesriikidevahelist sidusust, otsustavust, koostööd ja solidaarsust praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisel siseturul ning kõigilt liikmesriikidelt poliitilist tahet ja Euroopa Komisjonilt tugevat algatusvõimet 2030. ja 2050. aasta eesmärkide suunas liikumisel.

Parlament on püüelnud energiaturu tihedama lõimimise ning ambitsioonikate ja õiguslikult siduvate taastuvenergia, energiatõhususe ja kasvuhoonegaaside heite vähendamisega seotud eesmärkide vastuvõtmise poole. Seoses sellega toetab Euroopa Parlament suuremate kohustuste võtmist ELi enda eesmärkide saavutamiseks, toonitades, et uus energiapoliitika peab toetama eesmärki vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

Parlamendi viimastes energiavaldkonna resolutsioonides on suurenenud kõigi ELi energiapoliitika aluseks olevate kliima- ja keskkonnaeesmärkide tähtsus: 28. novembril 2019 kuulutas Euroopa Parlament Euroopas välja kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra[1]; 15. jaanuaril 2020 kinnitas parlament, et Euroopa roheline kokkulepe on energialiidu eesmärkide kliimakaalutluste alus[2]; 10. juulil 2020 nõudis parlament tungivalt, et komisjon ajakohastaks üleeuroopalise energiataristu suuniseid ja viiks need ELi uue kliimapoliitikaga kooskõlla[3]. Parlament hääletas 8. oktoobril 2020 nõukoguga läbirääkimiste alustamise poolt, et saavutada üldine eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 60% ning kaotada hiljemalt 2025. aastaks järk-järgult kõik otsesed ja kaudsed fossiilkütuste toetused[4]. Vastusena COVID-19 pandeemiale kinnitati, et keskkonnasäästlikud ja digistrateegiad on ELi integreerituma, töökindlama ja tõhusama energialiidu nurgakivi.

Parlament on võtnud vastu järgmised peamised seisukohad Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse ja sellest tuleneva energiakriisi kohta:

• 1. märtsil 2022 mõistis Euroopa Parlament hukka Venemaa ebaseadusliku, provotseerimata ja põhjendamatu sõjalise agressiooni Ukraina vastu ning Venemaa sissetungi Ukrainasse[5].
• 7. aprillil 2022 nõudis parlament, et otsekohe kehtestataks täielik embargo Venemaa nafta, söe, tuumakütuse ja gaasi impordile[6].

Samuti on parlament võtnud vastu mitu muud resolutsiooni konflikti konkreetsete aspektide kohta: heakskiit komisjoni ametlikule soovitusele anda Ukrainale ELi kandidaatriigi staatus; Moldova ja Gruusia ELiga ühinemise väljavaated; Ukraina sõja eest põgenevate laste ja noorte kaitse tõhustamine ELis; sõja mõju naistele.

Parlament on paketi „Eesmärk 55“ kohta võtnud vastu järgmised seisukohad:

• 14. septembril 2022 toetas parlament komisjoni 2021. aasta juuli algsest ettepanekust ambitsioonikamaid energiatõhususe eesmärke[7], mis on energia lõpptarbimise vähendamine 40% ja primaarenergia tarbimise vähendamine 42,5%. See vastab absoluutsele ülempiirile vastavalt 740 miljonit naftaekvivalenttonni ja 960 miljonit naftaekvivalenttonni. Need eesmärgid on veidi kõrgemad kui muudetud eesmärgid, mille komisjon 2022. aasta mais oma kavas „RepowerEU“ esitas.
• 14. septembril 2022 toetas parlament ambitsioonikamat taastuvenergia eesmärki, mille kohaselt peaks taastuvenergia osakaal lõppenergia tarbimises 2030. aastaks olema 45%[8]. See on kooskõlas kavaga „RepowerEU“, mille eesmärk on järk-järgult lõpetada energia import Venemaalt ja kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu.

Parlament toetab ka energiaallikate ja tarneteede mitmekesistamist. Parlament toonitab Kesk- ja Kagu-Euroopa gaasi- ja elektrivõrkude põhja-lõunasuunalise ühendamise tähtsust, et luua rohkem ühendusi, mitmekesistada veeldatud maagaasi terminale ja arendada torustikke ning seeläbi avada siseturgu.

Toonitades teadusuuringute olulist rolli kestliku energiavarustuse tagamisel, rõhutas Euroopa Parlament vajadust ühiselt pingutada uute energiatehnoloogiate valdkonnas nii taastuvate energiaallikate kui ka fossiilkütuseid kasutavate kestlike tehnoloogiate osas, samuti vajadust suurendada riikliku ja erasektori rahastamist kava eduka rakendamise tagamiseks.

 

Matteo Ciucci

09-2022