| Iga Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik on ühtlasi ka Euroopa Liidu kodanik. Euroopa kodakondsus täiendab liikmesriigi kodakondsust, kuid ei asenda seda. See Amsterdami lepingus sätestatud põhimõte on Euroopa Tulevikukonvendi poolt välja töötatud Euroopa Liidu põhiseaduslikus lepingus kinnistatud. Euroopa kodakondsuse mõiste sündis aja jooksul. Valimisõigus kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel ning põhiõiguste harta vastuvõtmine olid arenguprotsessi olulisteks osadeks. Lisaks eelnevale on liidu kodanikel õigus pöörduda Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni ja ombudsmani poole.
"Euroopa kodakondsuse" mõiste sündis 1992. aastal vastu võetud Maastrichti lepinguga. Mõningad Euroopa Liidu kodakondsusega seotud õigused olid aga olemas juba enne seda. Näiteks võib tuua õiguse liikuda vabalt ja elada kõikides liidu liikmesriikides, samuti asuda tööle nende avalikus teenistuses, kui tegemist ei ole riigivõimuorganiga. "Euroopa kodakondsuse" mõiste laiendab õigusi veelgi. Ta tunnustab kodanike õigust valida ja kandideerida Euroopa Parlamendi ning kohalikel valimistel, samuti konsulaar- ja diplomaatilist kaitset kolmandates riikides. Nimelt võivad kõik liidu kodanikud pöörduda peale oma päritoluriigi diplomaatiliste esinduste ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide diplomaatiliste esinduste poole. Maastrichti leping kehtestas ka petitsiooniõiguse ja Euroopa ombudsmani institutsiooni.
Põhiseadusliku lepingu eelnõu jätkab õiguste täiendamist eelkõige selle läbi, et kaasab lepingusse põhiõiguste harta. Harta sätestab muuhulgas nii õiguse heale haldustavale kui ka selle, et Euroopa Liit "kajastab Euroopa kodanike ja riikide tahet ehitada ühist tulevikku". Selline kahekordne legitiimsus, mille annavad liidule nii tema kodanikud kui ka liikmesriigid, annab tunnistust liidu olemuse muutumisest tema algusaastatest. Valimisõiguse ja harta kohta leiate enam infot meie teistes infolehtedes. Nüüd pikemalt petitsiooniõigusest ja ombudsmani rollist.
Petitsioonid panevad asjad liikuma
Saadikud kuulavad hea meelega ära valijate probleemid. Euroopa Parlamendil on alates petitsiooniõiguse jõustumisest petitsioonikomisjon, mille tööhulk pidevalt kasvab. Praeguse parlamendi koosseisu ajal purustati kõik rekordid: komisjonile esitati ligi 6000 petitsiooni! Petitsioone esitatavad nii eraisikud kui ka ühingud, kes enamasti kurdavad Euroopa Liidu seadusandluse halva kohaldamise üle. Tihti on süüdlaseks liikmesriigid. Kaebusi esitatakse ka Euroopa Liidu seadusandluses esinevate lünkade tõttu. Petitsiooni esitamise või ombudsmani poole pöördumise õigus on kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes on mõnes liikmesriigis registreeritud või elavad seal, olenemata rahvusest.
6000 petitsiooni hulgas on päris palju neid, mida menetlema ei hakatud, kuna need kas ei vastanud nõuetele või ei kuulunud ombudsmani pädevusse. Suure osa aga vaatasid saadikud läbi ja neis kirjeldatud probleemidele leiti lahendus. Viiekümnel juhul esitas Euroopa Komisjon parlamendi nõudmisel Euroopa Kohtule liikmesriikide vastu hagi. Paljudel juhtudel suudeti aga peale parlamendi sekkumist asi siseriiklikult lahendada. Mõnest petitsioonist sai isegi alguse uus Euroopa seadusandlus.
Kodanike probleemid on eelkõige keskkonna, inimeste ja kapitali vaba liikumise, sotsiaalkindlustuse, diplomite ja kvalifikatsiooni tunnustamise ning maksusüsteemi vallas. Kuigi enamus petitsioone tuleb üksikisikutelt, on mõned neist aukartusäratavalt paljude allakirjutanute nimel. Näiteks üks suurte ahviliste kaitsega seoses esitatud petitsioon kogus 2 miljonit allkirja!
Mõned näited
Petitsioone võib esitata valdkondades, mis kuuluvad Euroopa Liidu pädevusse ja on otseselt seotud petitsiooni esitajatega. Mõned näited. Ühel briti kodanikul oli maja Toskaanas. Ta soovis oma puhkuse ajal seal autot kasutada, kuid Itaalia ametivõimud lubavad auto registreerida ainult itaalia residentidel. Euroopa Parlament uuris kaebust ja andis tõuke Euroopa Komisjonile algatada Itaalia vastu õiguserikkumise menetlus, kuna riigi käitumine oli vastuolus mitte-diskrimineerimise ja teenuste vaba liikumise põhimõttega. Selle tulemusena võttis Itaalia vastu seaduse, mis lubab kõikidel Euroopa Liidu kodanikel, kellel on regulaarsed sidemed Itaaliaga, oma auto seal registreerida.
Üks iirlane pöördus Euroopa Parlamendi poole, sest Euroopa Liidu kaasrahastatava teedeehitusprojekti teostamisel ei olnud uuritud selle mõju keskkonnale. Euroopa Parlamendi petitsoonikomisjoni ja Euroopa Komisjoni asjasse sekkumise tulemusena tellis Iiri keskkonnaminister uurimuse ning projekti muudeti nii, et vähenes müra tase ja suurenes jalakäijate turvalisus.
Saksa kodanik töötas Saksamaal prantsuse rahvusvahelises ettevõttes, kus ta maksis ka oma sotsiaalmaksu. Prantsuse ettevõte pankrotistumisel aga ei soostunud ei Saksamaa ega Prantsusmaa ametivõimud talle ettenähtud hüvitisi välja maksma. Parlamendi õhutusel pöördus Euroopa Komisjon küsimusega Euroopa Kohtu poole, sest ühtset Euroopas kehtivat normi sellise olukorra puhuks veel ei eksisteerinud. Kaebuse esitajale maksid lõpuks hüvitise Prantsusmaa ametivõimud. Euroopa Liit töötas välja direktiivi, mis tagab töötajate kaitse tööandja pankrotistumise korral, eriti rahvusvaheliste ettevõtete puhul. Euroopa Parlamendil oli seaduslomes keskne roll (vt infolehte töötajate kaitse kohta).
Mõnikord tõstatavad petitsioonid nii tähtsaid probleeme, et Euroopa Parlament koostab omaalgatusliku raporti. Näiteks kirjutasid tuhanded naised alla petitsioonile silikoonist rinnaimplantaatide keelustamiseks, sest proteesid olid neil tõsiseid tervisehäireid põhjustanud. 2001. aastal teadusliku uuringu põhjal vastu võetud raportis palus Euroopa Parlament Euroopa Komisjonil probleemiga tegeleda. Viimane kutsus liikmesriike üles naisi riskidest paremini teavitama ja kindlustama proteese kandvatele patsientidele arstlik järelevalve ja kontroll.
Ombudsman võitleb haldusomavoliga
Kui kodanik või ettevõte leiab, et Euroopa Liidu institutsioon ei ole oma kohustustest kinni pidanud ja on süüdi haldusomavolis, siis ta võib esitada kaebuse Euroopa ombudsmanile. Haldusomavoli tähendab seda, et haldusasutus või -üksus ei toimi kooskõlas talle kohustuslike normide või põhimõtetega. See võib tähendada näiteks diskrimineerimist, informatsiooni andmisest keeldumist või selle puudumist, põhjendamatut hilinemist ja võimu kuritarvitamist. Ombudsman püüab kaebaja probleemidele lahenduse leida. Ta võtab asjassepuutuvate institutsioonidega ühendust ja informeerib Euroopa Parlamenti.
Euroopa ombudsman valib Euroopa Parlament ja tema töökoht asub Strasbourg'is. Ta on oma tegevuses täiesti sõltumatu ja erapooletu. Euroopa esimest ombudsmani Jacob Södermani asendas Nikiforos Diamandouros, kes asus ombudsmani ametipostile 2003. aasta aprillis. Alates institutsiooni loomisest Maastrichti lepinguga on esitatud juba 14 000 kaebust. Ombudsmani soovitused on sageli käinud Euroopa Komisjoni kohta ja sundinud komisjoni kannatanuile suurt kahjutasu maksma.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ombudsman hea haldustava "valvekoeraks". Talle esitatud tuhanded kaebused on aidanud Euroopa Liidu institutsioonide tööd parandada ja võtta arvesse kodanike huve. Euroopa Parlament on mitmeid kordi rõhutanud vajadust kõikidele institutsioonidele kehtiva hea haldustava eeskirja väljatöötamiseks. Enamus liidu institutsioonidest on juba vastu võtnud institutsioonisisesed reeglid.
|
