| Enam kui pooled Euroopa valijatest on naised. Siiski on terves Euroopa Liidus naised ikka veel otsustavatel ametikohtadel tugevalt alaesindatud. Mitme tööperioodi jooksul on Euroopa Parlament võidelnud naiste osaluse suurendamise eest poliitikas ja otsuste langetamisel. 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel on parlamendisaadikud kutsunud erakondi üles nimekirju naistele rohkem avama. Ühtlasi on nad tugevdanud liidu strateegiat saavutamaks naiste suuremat esindatust majanduses, sotsiaalvaldkonnas ja kultuurielus.
Euroopa Liidus on naiste keskmine osakaal liikmesriikide valitsustes ja parlamentides 25 protsenti. Põhjamaades, kus võrdõiguslikkuse poliitika on kõige vanem ja tugevam, on naiste esindatus kõrgeim: 2003. aastal oli naiste osakaal Rootsi parlamendis 43,5 protsenti, Taanis 38 protsenti ja Soomes 37,5 protsenti. Skaala teises otsas asuvad Itaalia ja Kreeka parlamendid, kus naiste esindatus on vastavalt kõigest 11,5 ja 8,7 protsenti. Ka valitsustes on naiste osakaal suurim Rootsis ja Soomes, vastavalt 52,6 ja 44,4 protsenti ministritest, liikmesriikide valitsustes on keskmine naiste osakaal 23 protsenti.
Erakondadel palutakse naiste osakaalu suurendada
Euroopa Parlamendis on naiste osakaal suurem kui liikmesriikide parlamentide keskmine. Esimestel otsestel valimistel 1979. aastal valiti 410-liikmelisse parlamenti 69 naist, ehk 16,8 protsenti. 1999. aastal oli naiste osakaal 29,8 protsenti ja 2003. aastal tänu koosseisu muutustele parlamendi tööperioodi jooksul isegi 31 protsenti. Kuid ka selline esindatus on siiski liiga madal. 2001. aastal tegi parlament ettepaneku mõlema soo vähemalt 40-protsendilise esindatuse saavutamiseks kõigis poliitilistes valdkondades ja kõikides Euroopa Liidu, liikmesriikide ja rahvusvahelistes komisjonides.
Peale laienemist võib püstitatud eesmärk siiski muutuda kättesaamatuks, kuna kümnes liituvas riigis on naiste osakaal poliitikas veelgi väiksem. 2003. aastal saatsid kümme liituvat riiki Euroopa Parlamenti oma vaatlejad ja nendest vaid 14 protsenti olid naised. See on ärevust tekitav arv, mis võib tähendada naiste väikest esindatust 25 liikmesriigist koosneva liidu parlamendis. Euroopa Parlament kutsub oma 2003. aasta novembris vastu võetud resolutsioonis kõiki laienenud liidu erakondi rakendama nimekirjade koostamisel kvootide süsteemi, näiteks nn hammasratta põhimõtet, kus mehed ja naised oleksid süstemaatiliselt loetletud vaheldumisi, ja/või võtta meetmeid enam tasakaalustatud osaluse edendamiseks. Euroopa Parlamendi valimisnimekirjades peaks naiste osakaal kõigis 25 riigis olema vähemalt 30 protsenti. Erakondadel palutakse ühtlasi läbi vaadata oma sisemine struktuur, mis tihtipeale takistab naistel võrdsetel alustel osaleda. Samuti soovitatakse liikmesriikidel läbi viia vastavasisulisi teavitamiskampaaniaid.
2001. aastal vastu võetud resolutsioonis naiste ja meeste võrdse osaluse kohta otsustamisprotsessis rõhutas parlament vajadust edendada võrdsuse põhimõtet, pakkumaks meestele ja naistele võrdseid võimalusi mitte ainult poliitikas ja majanduses, vaid ka hariduses. Samas rõhutas ta tungivat vajadust parandada laste ja teiste ülalpeetavate isikute hoolekannet, et perekondlikud kohustused ei takistaks naiste ametialast arengut.
Ühes teises resolutsioonis tundis parlament 2002. aastal muret naiste alaesindatuse pärast sotsiaalpartnereid esindavates organisatsioonides. Ehkki naised moodustavad 42 protsenti töötavast elanikkonnast ja 40 protsenti ametiühingute liikmetest, on naised ametiühingute juhatustes veel vähem esindatud kui poliitilistes organites. Ka sotsiaalpartneritel palutakse võtta meetmeid naiste esindatuse ja osaluse reaalseks suurendamiseks sotsiaal- ja majandusvaldkonnas.
Võrdsus - ühiskonna üks põhiväärtusi
Kuigi Euroopa Liidu tulevikukonvent oli valdavalt meeste pärusmaa, kus 105 osalejast ainult 17 olid naised, mainiti meeste ja naiste võrdsust Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu projektis olulise eesmärgina. Seda on paljude Euroopa Parlamendi liikmete arvates liiga vähe. Parlamendi esindajad on valitsustevahelisel konverentsil jätkuvalt rõhutanud meeste ja naiste võrdsuse põhimõtte tähtsust põhiväärtusena (põhiseadusliku lepingu projekti artikkel 2), mitte ainult eesmärgina (artikkel 3). Itaalia eesistumisperioodi ajal vastu võetud teksti viimases sõnastuses on artiklis 2 liidu väärtuste hulgas ära mainitud "pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrduse põhimõte".
Üle-euroopaline strateegia
2000. aastal võttis Euroopa Liit vastu viieaastase tegevuskava (2001-2005) meeste ja naiste võrdsuse edendamiseks. Parlamendi taotluse alusel koostas Euroopa Komisjon tegevuskava eelnõu ja eraldas selle elluviimiseks 50 miljonit eurot. Algusest peale kandidaatriikidele avatud tegevuskava eesmärgiks on naiste ja meeste vahelise võrdsuse aluseks olevate väärtuste ja tavade edendamine ja levitamine, aidata pooltel paremini mõista ja võidelda otsese ja kaudse diskrimineerimise nähtude vastu mitte ainult majanduses, sotsiaalvaldkonnas ja poliitilises elus, vaid ka meedias, hariduses, tervishoius ja spordis. Sel eesmärgil rahastatakse tegevuskava raames teavitamis- ja informatsioonikampaaniaid, rahvusvahelist tegevust ja kogemuste vahetamist.
Kohustuste täitmisel "valvekoera" rolli täitvat parlamenti informeeritakse igal aastal programmi kulgemisest ja tulemustest. Lisaks tegevusesimustele (palkade võrdsus 2001. aastal, era- ja tööelu sidumine 2002. aastal, naiste osalemine otsuste tegemisel 2003. aastal), kutsus parlament ka Euroopa Komisjoni üles tegema uusi õigusaktide ettepanekuid eelkõige palkade erinevuste vähendamiseks, statistiliste andmete paremaks kogumiseks, meeste ja naiste võrdsuse põhimõtte ja naiste kohtlemisel inimõiguste järgimise integreerimiseks Euroopa Liidu koostööpoliitikasse kolmandate riikidega.
|
