| Raske on üles lugeda kõiki auto- ja bussijuhte, kes on Euroopa teedel sõites kaotanud elu või on põhjustanud teiste liiklejate surma seetõttu, et nad on liiga kaua roolis istunud. Nagu enamustes teistes tegevusvaldkondades, kus tööaeg on reglementeeritud alates 1996. aastast, kehtestatakse ka sõidukijuhtidele ühised normid, mis tagavad parema elukvaliteedi ja suurema turvalisuse. Euroopa Parlament on käesoleva ametiaja jooksul püüdnud kaasa aidata sellele, et erakorralisi, üle 48 tunni kestvaid töönädalaid limiteeritaks ning tagada selle, et ühisturg kindlustaks kõikidele töötajatele paremad tingimused.
Kui 1993. aastal ühisturg loodi, võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv ühtsete tööaja normidega. Selle direktiivi järgi on igal Euroopa töötajal õigus igapäevasele vähemalt 11-tunnisele puhkeajale ja pausidele. Iganädalaseks maksimaalseks tööajaks näeb direktiiv ette 48 tundi ja iga-aastaseks puhkuseks vähemalt neli nädalat. Öösel töötavate inimeste maksimaalne lubatud tööaeg on 8 tundi 24 tunni jooksul.
Selle direktiiviga paika pandud normid pidid olema üle võetud liikmesriikide seadusandlusesse 1996. aasta novembriks, kuid sellega kaasnesid ka erandid. Normid ei puudutanud meditsiinitudengeid ja transpordisektori töötajaid (maanteel, õhus, raudteel, merel, jõel). Veelgi enam, klausel, mis lubab liikmesriikidel üldiseid norme kitsendada ja mida Suurbritannia esimesena ära kasutas, põhjustas sama direktiivi kuritarvitamise. Selle tahavad saadikud nüüd lõpetada.
Veokijuhid: ka vabakutselised
Raudteetöötajatele on ühtsed normid kehtestatud 2003. aastast. 2005. aasta märtsis jõustuvad viimased sätted ja sellest saab kasu umbes 6,5 miljonit maanteetransporditöötajat vastavalt 2002. aasta direktiivile. Nende tööaeg võib ulatuda 60 tunnini nädalas, juhul kui 4 kuu kogu tööaeg ei ületa 48 tundi nädala kohta. Mitte mingil juhul ei tohi bussi- ja veokijuhid töötada rohkem kui kuus tundi järjest ilma vahepausita ja öötöö ei tohi kesta kauem kui 10 tundi 24 tunni jooksul.
Euroopa Parlament on jõudsalt võidelnud, et need reeglid kehtiksid ka vabakutselistele sõidukijuhtidele, kes moodustavad umbes 40 protsenti kogu elukutse esindajatest. Arutelu algusest alates on parlament olnud seisukohal, et vabakutselistele sõidukijuhtidele peavad kehtima samasugused reeglid nagu lepingulistele töötajatele, vältimaks seda, et töötajad hakkaks massiliselt töötama vabakutselistena. See puudutab nii maanteeohutust kui ka õiglast konkurentsi. Vabakutselistele sõidukijuhtidele hakkavad alates 2009. aastast kehtima samad normid nagu lepingulistele töötajatele. Saadikud püüdsid täpsustada "vabakutselise sõidukijuhi" definitsiooni, et üleminekuajal ei tekiks uusi vabakutseliste sõidukijuhtide vorme.
Eritingimustest tingitud probleemide lahendamine
1993. aasta ülddirektiiv lubas liikmesriikidel teha erandeid. Ühendkuningriik saavutas läbirääkimistel eritingimused, mis lubavad teatud tingimustel pikemat töönädalat kui 48 tundi. Need tingimused sisaldavad eelkokkulepet asjassepuutuva töötajaga, selle inimese kaitset võimalike negatiivsete tagajärgede eest eritingimustest keeldumisel ja eritingimustega nõustunud töötajate reaalsete töötundide registreerimist.
Eritingimustel olid soovimatud tagajärjed. Tänaseks on Suurbritannias enam töötajaid, kelle tööaeg on pikem kui 48 tundi nädalas, kui enne direktiivi jõustumist 1993. aastal. Erandjuhtude tarvis loodud tingimused on saanud eelkõige reegliks. Lisaks levib murettekitav ja direktiivi eesmärke õõnestav tõlgendus ka teistes liikmesriikides. Prantsusmaal ja Saksamaal on see levinud tervishoiu valdkonnas ning Luksemburgis hotellinduses ja toitlustusvaldkonnas.
Euroopa Komisjon näeb ette direktiivi läbivaatamise ja 2004. aasta jaanuaris tegi Euroopa Parlament teatavaks oma seisukoha. 370 poolt- ja 116 vastuhäälega ning 21 erapooletuga, nõuavad parlamendiliikmed eritingimuste järk-järgulist kaotamist nii kiiresti kui võimalik. Paljud neist uurivad kuritarvitamisi, mis on tingitud eelkõige sagedase eritingimuste lepingu ja töölepingu üheaegsest allkirjastamisest, mis tihti ei jäta töötajale valikuvõimalust. Saadikud paluvad liikmesriike mitte võtta vastu uusi eritingimusi loovaid meetmeid enne, kui 1993. aasta direktiiv on uuesti läbi vaadatud.
Meditsiinitöötajate eriolukord
Samal hääletusel väljendasid saadikud muret meditsiinitöötajate erilise olukorra pärast. Euroopa Kohtu hiljutised otsused teevad ettepaneku arvestada arstide valvesolemise aega tööajana. Konkreetsete ja võrdlevate andmete puudumise tõttu paluvad parlamendiliikmed Euroopa Komisjonil formuleerida pikaajalisi ettepanekud, mis lahendaksid töökohas valveaja määratlemise ja arvestamise korra.
Arstide õppeaeg tekitas samuti 48-tunnise üldirektiivi suhtes küsimusi. Euroopas on ligi 270 000 meditsiinitudengit, kes töötavad tihti rohkem kui 48 tundi nädalas. On raske muuta asju päevapealt. Seetõttu otsustaski Euroopa Komisjon, et tööaega puudutavad seadused selles konkreetses ametivaldkonnas ei jõustu enne, kui on läbitud pikk üleminekuaeg. Euroopa Parlament soovis lühemat üleminekuaega, kuid liikmesriigid soovisid oodata kuni 2013. aastani. Parlament on suutnud läbi suruda kompromissi, mis näeb ette kolmefaasilist piiramist: meditsiinitudengite töönädalat piiratakse kõigepealt 58 tunnini alates 2004. aasta augustist, seejärel 56 tunnini alates 2007. aastast, lõpuks 48 tunnini nädalas, nagu kõigil teistel, 2009. aastal. Juhul kui nende tingimuste täitmiseks on vajalik õppekorralduse ja terviseasutuste tööjõu ressursside ümberkorraldamine, võib liikmesriigi üleminekuperiood kesta kuni 2011. aastani. Kuid sellise lisaaja jooksul ei tohi töönädal ületada 52 tundi.
|
