| Sotsiaal- ja tööhõivepoliitika on Euroopa ülesehitamisel olnud pikka aega vaeslapse osas, kuid vahe majanduslike prioriteetidega on pidevalt vähenenud. Tööhõive muutus "ühenduse tähtsusega" valdkonnaks eelkõige Amsterdami lepinguga 1997. aastal. Samal aastal käivitati ka Euroopa tööhõive strateegia (SEE), mille raames liikmesriigid oma tegevust koordineerivad. Igal aastal annavad liikmesriigid aru püstitatud eesmärkide saavutamise tulemustest parlamendi poolt prioriteetseks tunnistatud valdkondades, milleks on kõrgetasemeliste töökohtade loomine ning naiste ja eakate töötajate diskrimineerimise vastu võitlemine.
2003. aasta novembris oli 15-liikmelises Euroopa Liidus 14,3 miljonit inimest ehk 8 protsenti aktiivsest elanikkonnast ilma tööta. Liituvates riikides on olukord veelgi halvem - keskmine töötuse määr ulatub 14,4 protsendini. Need näitajad viitavad vajadusele suurendada liidu jõupingutusi. Alates 1. maist 2004 on uued liikmesriigid täiel määral kaasatud Euroopa tööhõivestrateegiasse.
Ühine vastutus
Isegi kui olukord liikmesriikides erineb, seisavad valitsused silmitsi samade väljakutsetega: rahvastiku vananemine, regionaalsed erinevused arengus, vajadus kindlustada sotsiaalsüsteemide kestvus ka ebasoodsates majanduslikes tingimustes. Euroopa sotsiaalmudelit on nende probleemide puhul mõnikord raske rakendada, kuid ühismudel esindab arusaama, mis on leidnud kinnitust konvendi poolt väljatöötatud põhiseaduse projektis. Euroopa sotsiaalmudel hõlmab väga erinevaid aspekte nagu haridus ja väljaõpe, diskrimineerimise vastu võitlemine, dialoog ametiühingute ja tööandjate vahel, pensionikindlustus ja sotsiaalkaitse.
Liikmesriigid võtsid Euroopa Ülemkogu Luksemburgi kohtumisel 1997. aastal vastu Euroopa tööhõive strateegia (SEE) just nimelt selle mudeli säilitamise ja kaasajastamise, tööhõive soodustamise ja sotsiaalse aspekti kaasamise eesmärgil. Strateegia nägi ette tööturu poliitikate lähendamist ning tööturgude struktuuri parandamist ning samuti suurema hulga paremate töökohtade loomist.
2000. aasta märtsis Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel sõnastati laiem strateegia, mis näeb ette mitte ainult Euroopa majanduse muutmist 2010. aastaks kõige konkurentsivõimelisemaks maailmas, vaid ka majandust, mis oleks "võimeline kestvaks majanduskasvuks, millega kaasneb tööhõive kvantitatiivne ja kvalitatiivne parandamine ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus". Otseseks eesmärgiks on püüdlemine täistööhõive poole.
Paremad näitajad, jätkuv jõupingutus
Esimene kokkuvõte SEE kohta tehti 2002. aastal. See näitas häid tulemusi. Liidu tööhõive määr oli tõusnud 62,4 protsendilt 1999. aastal 64,2 protsendile 2002. aastal, kuid oli endiselt liiga madal. Liituvates riikides oli tööhõivemäär 2002. aastal 56,1 protsenti. Lissabonis seatud eesmärgiks on tõsta liidu keskmine tööhõivemäär 70 protsendini. 2003. aastal saavutasid selle eesmärgi neli riiki: Taani, Holland, Rootsi ja Suurbritannia. Lähtudes 2002. aasta hinnangutest koondati jõupingutused kolme peamise eesmärgi saavutamiseks: täistööhõive tagamiseks, töö kvaliteedi ja tulemuslikkuse tõstmiseks ning sotsiaalsete aspektide toetamiseks ja lisamiseks.
Pikaajaline tööpuudus puudutab mitmeid liikmesriike ning põhjustab teatud elanikkonna osa tõrjutust. 2002. aastal oli 3 protsenti liidu tööjõulisest elanikkonnast olnud töötud rohkem kui 12 kuud. Euroopa strateegia kutsub valitsusi üles kasutama aktiivseid meetmeid, et garanteerida kõikidele töötutele välja- ja ümberõppe kaudu uue alguse võimalus enne 12 kuu möödumist töötuks jäämisest ja noorte puhul enne kuuenda kuu möödumist.
Parlamendi prioriteedid
Euroopa Parlament avaldab igal aastal ülduuniste kohta arvamust. Parlamendi viimases raportis rõhutati eriti vajadust suurendada sõimede arvu (et vähendada takistusi naiste suuremale tööhõivele), arendada kohalikke ja regionaalseid strateegiaid, vähendada maksukoormust (eelkõige väikeettevõtetele), parandada väljaõpet ettevõtetes, parandada eakate töötajate väljaõpet ja vähendada mitteametlikult töötamist.
Parlament on alati rõhutanud, et ainult töökohtade loomisest ei piisa - tuleb jälgida ka nende kvaliteeti. See nõudmine lülitati ka strateegiasse. Liikmesriigid on võtnud kohustuse suurendada investeeringuid inimressurssidele, väljaõppele ja elukestvale õppele, nii nagu Euroopa Parlament seda korduvalt on nõudnud. Üks praegustest eesmärkidest on tõsta 22-aastaste rakenduskõrgharidusega inimeste arv liidus 2010. aastaks vähemalt 85 protsendini.
Euroopa Parlament peab tähtsaks, et sotsiaalpoliitiliste otsustega kaasneksid piisavad rahalised vahendid ja et koolitusalane poliitika oleks vastavuses nende inimeste vajadustega, kellel on suurim oht ühiskondlikult tõrjutud saada, nagu näiteks eakad inimesed, erivajadustega inimesed või immigrandid. Lissaboni strateegia kohaselt tuleb 2010. aastaks viia eakate töötajate (55-64 aastased) tööhõivemäär 50 protsendini. 2003. aastal saavutasid selle eesmärgi neli riiki (Taani, Portugal, Rootsi ja Suurbritannia), kuid viies riigis (Belgias, Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis ja Austrias) jääb eakate töötajate arv alla 33 protsendi. 2002. aastal oli eakate tööhõive määr praegustes uutes liikmesriikides 30,6 protsenti.
Parlament on aastaid järjepidevalt nõudnud täiendavate meetmete rakendamist naiste ja meeste ebavõrdse kohtlemise kaotamiseks tööturul. 2003. aasta novembris oli 15-liikmelises Euroopa Liidus naiste tööpuuduse määr 8,9 protsenti ning meestel 7,3 protsenti. 2001. aastal ei töötanud perekondlike kohustuste tõttu üks kuuest 25-54 aastasest naisest. Euroopa strateegia eesmärgiks on tõsta 2010. aastaks naiste tööhõive määra 60 protsendini. 2003. aastal täitsid selle kriteeriumi ainult neli riiki: Taani, Holland, Austria ja Portugal (vt ka infolehte "Võrdsus töökohal")
Kas kooskõlastamine on piisav?
Meetodit, mis võimaldab liikmesriikidel vabatahtlikult kooskõlastada mõningaid poliitikavaldkondi ilma piirava Euroopa õigusloometa (valdkondades, mis on suures osas siseriiklikus või regionaalses pädevuses) nimetatakse "avatud kooskõlastamise meetodiks." See kehtib ka majanduspoliitika kohta. 2003. aasta ettekandes avaldas Euroopa Parlament kartust Euroopa Parlamendi demokraatliku kontrolli puudumise üle selles menetluses. Euroopa Parlament nõudis, et loodavas põhiseaduse projektis täpsustaks selle meetodi kohta teiste ühenduse instrumentide seas ja seda, kuidas erinevad osapooled menetluses osaleda saaksid.
Põhiseaduse projekt ei ole Euroopa Parlamendi arvates küsimusele rahuldavat vastust andnud. Samas kui saadikud olid rahul teksti rõhuasetusega tööhõivele, sugude võrdsusele ja säästvale arengule, on nad mures riikidevahelise kooskõlastamise meetodi säilimise pärast ilma Euroopa Parlamendi osaluseta. Teiste sõnadega - üldsuuniste osas peetakse siiani parlamendiga vaid "nõu".
|
