|
Vältida ahistamist ja diskrimineerimist, kaitsta selle ohvreid ja seista lapsepuhkuselt tööle naasvate töötajate õiguste eest – need on vaid näited uue võrdse kohtlemise direktiivi olulisematest eesmärkidest. Kuigi naiste ja meeste muutuv roll perekonnas ja ühiskonnas on sundinud Euroopa Liitu asuma võitlusse diskrimineerimise teatud vormidega, on meestele ja naistele makstava palga võrdsuse saavutamiseks veel palju teha.
Kui Euroopa Komisjon 2000. aasta juulis 25 aasta taguse direktiivi muutmiseks eelnõu esitas, leidsid Euroopa Parlamendi liikmed, et komisjoni ettepanekud ei vasta piisavalt naiste tegelikule tööalasele olukorrale. Uue direktiivi sisu sai parlament mõjutada kaasotsustamismenetluse kaudu. Alates eelnõu esimesest lugemisest on parlament võidelnud meetmete eest, mille eesmärk on soodustada alaesindatud soost töötajate – kelleks sageli on naised – ametialast tegevust. Tänu saadikute ettepanekutele sätestab uus direktiiv liikmesriikide kohustuse luua organid, mille ülesandeks on edendada võrdset kohtlemist ja soolise diskrimineerimise ohvrite kohtulikku kaitset.
Ahistamise vältimine
Euroopa Parlament on mainitud direktiivi nõukoguga põhjalikult läbi rääkinud - kuni lepitusmenetluseni välja. Töötingimusi ja perekondlikke kohustusi paremini hõlmava teksti osas jõudsid parlament ja nõukogu kokkuleppele 2002. aasta aprillis. Alates 2005. aastast, kui nimetatud direktiiv võetakse üle siseriiklikku õigusesse, saab sellest laienenud liidu jaoks oluline sotsiaalpoliitiline vahend.
Esmakordselt defineeritakse direktiivis Euroopa Ühenduse õiguse tasandil seksuaalse ahistamise mõiste: "kui esineb seksuaalse olemusega mistahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna". Direktiivis defineeritakse ka mõisted "otsene diskrimineerimine", "kaudne diskrimineerimine" ja "ahistamine" üldiselt.
Nüüd võivad naised töökohas aset leidva ahistamise, ennekõike seksuaalse ahistamise korral abi saada. Samamoodi kaitstakse ebaõiglase kohtlemise eest kõiki seksuaalse diskrimineerimise või ahistamise ohvriteks olevaid isikuid. Tööandjad ja täiendkoolituse eest vastutavad isikud on kohustatud selleks rakendama ennetavaid meetmeid.
Ema ja isa õigused
Uus direktiiv keelab naiste diskrimineerimise raseduse või lapsepuhkuse tõttu. Euroopa Parlament on alati soovinud ning ka saavutanud selle, et nii naistel kui ka meestel oleks õigus töökoha säilimisele või samaväärsele töökohale lapse- või lapsendaja puhkuse järel, kui liikmesriikides on sellised puhkused seadustatud.
Direktiiv sätestab ka võrdse kohtlemise tööle saamise, koolituse ja ametialase edutamise osas. Nähakse ette nn. positiivse diskrimineerimise rakendamist, mis tähendab ametialases tegevuses alaesindatud sugupoolele teatud eeliste andmist. Liikmesriigid peavad tagama võrdse kohtlemise jälgimisega tegelevate asutuste loomise. Direktiivi rikkumise korral tuleb rakendada kohtulikke või administratiivseid karistusmeetmeid.
Võrdse töö eest endiselt ebavõrdne palk
1950. aastatest pärit loosung "võrdse töö eest võrdne palk" on kahjuks aktuaalne veel ka täna. Vaatamata meeste ja naiste töötasu võrdsust käsitleva Euroopa Liidu direktiivi vastuvõtmisele 1975. aastal, makstakse paljudele naistele sama töö eest endiselt vähem kui meestele. Euroopa Parlament on korduvalt avaldanud kahetsust liikmesriikide soovimatuse üle 1975. aasta direktiivi ellu viia ning kutsunud Euroopa Komisjoni üles otsustavamalt tegutsema.
2001. aasta septembris vastu võetud omaalgatuslikus raportis märkis Euroopa Parlament, et meeste ja naiste töötasu erinevus võrdse töö korral on Euroopa Liidus keskmiselt 28 protsenti ning kui võtta arvesse tööturul naiste ja meeste vahel eksisteerivat ning ennekõike vanusel, haridusel, ametil ja karjääristruktuuril põhinevat struktuurilist korraldust, siis on erinevus 15 protsenti (mõlemal juhul meeste kasuks). Euroopa Parlament leidis, et "keskmiselt 15-protsendine töötasu erinevus on selgelt diskrimineeriv alahindamine, mis on lubamatu". Muuhulgas nõudsid saadikud Euroopa Komisjonilt 1975. aasta direktiivi muutmist.
2002. aasta juulis vastu võetud resolutsioonis nõudsid saadikud Euroopa Komisjonilt meeste ja naiste võrdset kohtlemist puudutavate direktiivide laiaulatuslikumat kaasajastamist mitte üksnes töötasus, vaid ka sotsiaalkindlustuses, tööhõives, töötingimustes ning ametialaste ja perekondlike kohustuste lepitamisel. Nimelt toob palga ebavõrdsus naiste jaoks kaasa ka muid struktuurilisi halvemusi. Näiteks on naiste tööhõive määr (54 protsenti) jätkuvalt meeste omast madalam. Kümnest osalise tööajaga töötajast kaheksa on naised.
Euroopa Liidu tulevikukonvendil kaitsesid Euroopa Parlamendi saadikud jõuliselt naiste ja meeste võrdsuse põhimõtte lisamist Euroopa Liidu ühe peamise väärtushinnanguna põhiseadusliku lepingu projekti. Leping peaks tugevdama uuteks algatusteks vajalikku õiguslikku alust, et nimetatud põhimõtte ellurakendamine kujuneks üha enam sotsiaalmajanduslikuks tegelikkuseks.
|
