| Kyoto protokolli ideed järgides toetab Euroopa Parlament teadusuuringuid alternatiivsete lahenduste leidmiseks traditsiooniliste energiaallikate kõrval ning soovib soodustada tuulest, päikesest ja biogaasist saadava taastuvenergia kasutamist. Avalik arvamus toetab säästvat energiapoliitikat üha enam, kuid liikmesriigid ei soovi karmimaid nõudeid kehtestada. Parlamendisaadikutel on siiski õnnestunud kavandatavat poliitikat pisut sisukamaks muuta.
50 aasta pärast hakkavad fossiilsed energiaallikad, nagu nafta ja maagaas, otsa lõppema. Peale selle põhjustab nende energiaallikate tarbimine tänapäeval suure osa CO2-emissioonist ning sellest tulenevast kasvuhooneefektist. Euroopa peaks seetõttu juba praegu olema huvitatud taastuvate energiallikate arendamisest; seda enam, et rohelise energia tootmine looks juurde sadu tuhandeid töökohti ning uute tehnoloogiate arendamine oleks investeering meie konkurentsivõimelisse tulevikku. Väidete loogikast hoolimata on saadikud pidanud võitlema, et sundida liikmesriike edasi liikuma.
1997. aastal sõnastas Euroopa Komisjon "Tulevikuenergia" valges raamatus üldised eesmärgid taastuvenergeetika arendamiseks ning elektri osaliseks tootmiseks alternatiivsetest energiaallikatest. Alates 1998. aastast palus parlament Euroopa Komisjonil esitada õigusakti eelnõu taastuvatest energiallikatest elektri tootmise soodustamiseks.
2000. aasta märtsis vastuvõetud raportis kaitsesid parlamendisaadikud õigusakti, mis kindlustab alternatiivsetele energiaallikatele õiglase kohtlemise traditsiooniliste energiaallikatega võrreldes. Leides, et Euroopa Komisjoni ettepanekud olid ambitsioonitud, nõudsid parlamendisaadikud direktiivi, mis paneks paika reeglid eelisjuurdepääsuks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiale ning looks rahalise raamistiku ühenduse ning liikmesriikide jaoks taastuvenergia kasutamise soodustamiseks ja teadusuuringute toetamiseks.
Eesmärk aastaks 2010: üks viiendik elektrienergiast toodetakse taastuvatest energiaallikatest
2000. aasta mais tuli Euroopa Komisjon välja eelnõuga kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamise kaudu (energiaallikate osakaal kogu energia sisetarbimisest). Liikmesriikidele ei seatud kindlaid kohustusi, vaid kutsuti üles jõupingutusi suurendama.
Kogu kaasotsustamismenetluse jooksul nõudis parlament rangemaid sihtmärke, kuid nõukogu oli vastu. Lõpuks jõudsid kaks institutsiooni kokkuleppele – taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tarbimise rahvuslike määrade kehtestamine jääb liikmesriikide pädevusse, kuid need peavad olema kooskõlas ühenduse 2010. aastaks püstitatud üldiste eesmärkidega ehk et 12 % tarbitud energiast peab tulenema taastuvatest energiaallikatest (või praeguse osatähtsuse kahekordistumine 10 aasta jooksul) ja 22,1% toodetavast elektrienergiast peab olema taastuvenergia. 2010. aastaks võimaldaks nende eesmärkide täitmine kütusekulude kokkuhoidu 3 miljardi euro võrra aastas, CO2-emissiooni vähendamist 400 miljoni tonni võrra aastas ning kütuste impordi vähendamist 17,4% võrra.
Liikmesriigid pidid 2002. aasta oktoobriks tegema aruande rahvuslike eesmärkide täitmise kohta. Nende põhjal avaldab Euroopa Komisjon 2004. aasta oktoobris ülevaate üldisest olukorrast. Parlamendisaadikud saavutasid selle, et juhul kui liikmesriigid ei ole teinud piisavaid edusamme eesmärkide saavutamisel, esitab komisjon rangemad ettepanekud.
Arukas energeetika
2002. aasta aprillis algatas Euroopa Komisjon mitmeaastase tegevusprogrammi "Arukas energeetika Euroopas" (2003-2006), et propageerida mõistlikku tarbimist ja soodustada säästvat arengut. Programmi raames pakub ühendus rahalist abi (kuni 50% maksumusest) ettevõtmistele ja projektidele. Ratsionaalsem ning efektiivsem energiakasutus tooks kaasa märkimisväärse majandusliku kokkuhoiu, mis hinnangute kohaselt võib ulatuda kuni viiendikuni aastasest kogutarbimisest.
Parlament jõudis enne menetluse lõppu nõukoguga kompromissile, et võimaldada programmi kiire käivitumine. Nõukogu võttis vastu enamiku parlamendi muudatusettepanekutest, mis nägid ette kandidaatriikide programmi kaasamise ning osavõtjate valiku läbipaistvuse suurendamise. Parlament ja nõukogu leppisid kokku ka 200 miljoni suuruses eelarves.
Eelarvest finantseeritakse mitmeid eriprogramme: ehitus- ja tööstussektori energiakasutuse tõhustamine (SAVE); uute ja taastuvate energiaallikate edendamine elektrienergia ja soojuse tsentraliseeritud ning detsentraliseeritud tootmiseks ja nende integereerimine kohalikku keskkonda ning energiasüsteemidesse (ALTENER); mootorkütuste mitmekesistamine ja taastuvate mootorkütuste soodustamine ning energiatõhususe edendamine transpordis (STEER); taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe edendamine arengumaades (COOPENER).
Seevastu ei nõustunud nõukogu Euroopa agentuuri loomisega aruka energeetika programmi elluviimiseks ega ka Euroopa Komisjoni alluvusse programmi erinevate tegevusvaldkondade ning teiste ühenduste poliitikate vahelise koordineerimisega tegeleva rakkerühma loomisega.
|
