| Elektriliste ja elektrooniliste jäätmete hulk kasvab Euroopas pidevalt. Iga tarbija toodab selliseid heitmeid keskmiselt 16 kilogrammi aastas, üle-euroopaliselt teeb see kokku kuus miljonit tonni aastas. See on nii tohutu ressursside raiskamine kui ka kujutab endast suurt ohtu keskkonnale. Elektrilised ja elektroonilised seadmed sisaldavad ülimalt mürgiseid raskemetalle ja orgaanilisi saasteaineid. Uue Euroopa Liidu seadusandluse kohaselt tuleb tootjatel hakata edaspidi maksma kasutatud toodete kokkukogumise ja nendest vabanemise eest.
Miljonid rösterid, arvutid, raadiod ja televiisorid kujutavad endast Euroopa Liidus üha suurenevat probleemide allikat - need kas viiakse linna prügilasse, jäetakse metsa alla või visatakse lihtsalt lähimasse prügikonteinerisse.
2002. aasta detsembris kiitis Euroopa Parlament heaks kaks uut direktiivi, mille eesmärk on pidurdada elektrooniliste jäätmete hulga suurenemist. Saadikud soovisid õigusakti eelnõu karmistamist, nõudes, et tootjad peavad maksma oma toodetest järele jäänud heitmete ümbertöötlemiskulud ise. Uued kohustused ootavad ka tarbijat.
Tootja maksab
Tänu parlamendile peavad liikmesriigid tagama, et iga tootja maksab oma toodete elektrooniliste ja elektriliste jäätmete kokkukogumise, taastamise ja taaskasutuselevõtu eest. See tähendab näiteks, et tarbijal on võimalik ladustada vanad elektriseadmed tasuta naabruses asuvasse kogumiskohta. Tootjad peavad kandma jäätmete kogumispunktist äratoimetamise kulud, samuti hilisemad taaskasutuselevõtu- ja taastamiskulud. Neil on võimalik valida, kas tegelda oma jäätmetega üksi või ühineda kollektiivsete süsteemidega.
Parlamendi nõudel jagatakse kolmkümmend kuud pärast direktiivi jõustumist müüki pandud toodete ("ajaloolised jäätmed") kokkukogumise kulu tootjate vahel kohe, kui jäätmetest vabanemise kulud tekivad. Tootjad osalevad kulude katmisel proportsionaalselt vastavalt iga artikli turuosale.
Omanikuta heitmed
Kui elektrikaupade tootjad või maaletoojad on läinud pankrotti või kui neid pole võimalik kindlaks teha, siis ei ole kedagi, kes vastutaks otseselt kasutamiskõlbatuks muutunud seadmete eest. Et omanikuta heitmete kokkukogumise ja nendest vabanemise eest oleks võimalik maksta, nõudis parlament tootjatelt selgeid garantiisid, sest selliste jäätmete käitlemise kulud ei tohi saada koormaks ülejäänud tootjatele või tervele ühiskonnale. Garantiideks võivad olla näiteks toote taaskasutuselevõtu kindlustus, külmutatud pangaarve või rahaline panus selliste jäätmete käitlemist rahastavasse skeemi.
Parlament pööras erilist tähelepanu sellele, et tootjatel ei oleks võimalik hoiduda taaskasutuselevõtu eeskirjadest tootedisaini abil. Näiteks arendades tooteid, mis on varustatud taaskasutuselevõttu välistava"nutika kiibiga" (n. printeritele mõeldud tindipadrunid). Saadikute nõudmisel lisati seadusandlusesse ranged eeskirjad toote märgistamiseks, et oleks võimalik teha kindlaks nende valmistaja. Märgistamine on võti, mis tagab süsteemi töökindluse. Seadmete valimistamisel kasutatavad raskemetallid ja mürgised põlemisjäägid tuleb täielikult ära keelata 2006. aasta juuliks.
Siduv eesmärk jäätmete kogumisel
Liikmesriigid peavad tagama, et 2006. aasta lõpuks kogutaks eramajapidamistest ühe inimese kohta aastas keskmiselt neli kilogrammi elektrilisi ja elektroonilisi jäätmeid. Vaid parlamendi nõudmise tulemusena on see arv kohustuslik, mitte vabatahtlik. Uus siduv eesmärk määratakse kindlaks 2008. aasta lõpuks.
Tarbija kohustused
Ostetud kauba eest vastutab osaliselt ka tarbija. Tal on keelatud visata elektrilisi ja elektroonilisi seadmeid minema koos tavalise majapidamisprügiga.
Liikmesriigid peavad kohaldama meetmeid, et kõik eelpoolnimetatud nõuded oleksid täidetud. Neil on võimalik määrata trahv igaühele, kes eirab uusi eeskirju, s.t. nii tootjale kui tarbijale.
Lõpuks tasub välja tuua, et nii tööstusorganisatsioonid, tarbijad kui ka keskkonnaametnikud on tugevalt toetanud parlamendi nõuedeid.
|
