Mida Euroopa Parlamendi (EP) liikmed teevad? Milline on EP roll Euroopa Liidu (EL) eelarve koostamisel? Kuidas moodustatakse EP fraktsioone? Korduma kippuvate küsimuste rubriigist leiate vastused nii nendele kui ka muudele Euroopa Parlamenti puudutavatele küsimustele.
Euroopa Parlamendi igapäevatööd, valimisi, parlamendiliikmete tegevust ja muid teemasid puudutavad küsimused on jagatud teemaplokkideks.
Iga teemavaldkonna all on lingid Euroopa Parlamendi veebisaidil avaldatud lisateabele.
Lisaküsimustega palume pöörduda parlamendi pressiesindajate poole. Meediaväljaannete küsimustele Euroopa Parlamendi komisjonide töö kohta vastab pressiteenistus.
Pressiesindajate ja pressiteenistuse kontaktandmed
Alates esimestest otsevalimistest 1979. aastal, toimuvad Euroopa Parlamendi valimised iga viie aasta järel. 2019. aastal toimusid need 23.-26. mail.
Igast liikmesriigist valitakse kindel arv Euroopa Parlamendi liikmeid; alates kuuest väiksemates liikmesriikides, nagu Malta, Luksemburg ja Küpros, kuni üheksakümne kuueni Saksamaal. Parlament koosneb 705 liikmest, kes esindavad kõiki ELi liikmesriike. 2019. aasta mais valiti 751 parlamendiliiget, kuid pärast Brexiti-järgset ümberjaotust 2020. aasta veebruaris vähendati nende arvu 705-le.
Kohtade jaotus on sätestatud ELi aluslepingutes. Suurema rahvaarvuga riikidele antakse rohkem kohti kui väiksematele, kuid tänu kahaneva proportsionaalsuse põhimõttele eraldatakse väiksema rahvaarvuga liikmesriikidele ühe elaniku kohta rohkem kohti kui suurematele liikmesriikidele.
Euroopa Parlamendi valimisi reguleerivad suures osas riiklikud valimisseadused ja -traditsioonid, kuid 1976. aasta valimisseaduses on sätestatud mõned ühised ELi eeskirjad.
Pärast valimisi koonduvad Euroopa Parlamendi liikmed fraktsioonidesse. Need ühendavad eri liikmesriikidest valitud, kuid sarnaste poliitiliste vaadetega liikmeid. Fraktsioone võib parlamendikoosseisu ametiaja jooksul ka juurde moodustada. Praegu on Euroopa Parlamendis seitse fraktsiooni.
Selleks et fraktsiooni ametlikult tunnustataks, peab sellesse kuuluma vähemalt 23 parlamendiliiget, kes esindavad vähemalt veerandit liikmesriikidest (st vähemalt seitset riiki). Iga parlamendiliige tohib kuuluda ainult ühte fraktsiooni. Osa parlamendiliikmeid on fraktsioonilise kuuluvuseta.
Kui fraktsioon on moodustatud, tuleb parlamendi presidendile esitada selle kohta teatis, milles on kirjas fraktsiooni nimi, selle liikmed ja juhatus.
Fraktsiooni moodustamist loetakse piisavaks tõendiks sellest, et fraktsiooni kuuluvatel parlamendiliikmetel on ühised vaated. Parlament ei hinda üldjuhul fraktsiooniliikmete poliitiliste vaadete ühtsust. Ainult juhul, kui parlamendiliikmed seda ise eitavad, tuleb parlamendil kontrollida, kas fraktsioon on moodustatud eeskirjade kohaselt või mitte.
Fraktsioonidel on õigus palgata töötajaid ja nende käsutuses on kontorid, mida rahastatakse parlamendi eelarvest. Parlamendi juhatus kehtestab selle raha ja muude vahendite kasutamise ning auditeerimise eeskirja. Fraktsioonide käsutuses olevad summad on mõeldud fraktsiooni töötajatega seotud haldus- ja tegevuskuludeks ning kulude katteks, mis on seotud ELi-ga seotud poliitiliste ja teavituskampaaniatega.
Fraktsioonile eraldatavatest vahenditest ei tohi aga rahastada Euroopa tasandi või liikmesriigi tasandi ega ka piirkondlikku või kohalikku valimiskampaaniat. Samuti on keelatud kasutada raha riigi või Euroopa tasandi erakondade ja nendest sõltuvate asutuste jaoks.
Euroopa Parlamendis on ka liikmeid, kes ei kuulu ühessegi fraktsiooni. Neid nimetatakse fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks. Ka nemad võivad endale töötajaid võtta ja nende õigusi reguleeritakse EP juhatuse kehtestatud eeskirjadega.
Selle, kuidas istungisaali istekohad fraktsioonide, fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete ja teiste ELi institutsioonide esindajate vahel jaotatakse, määrab iga parlamendikoosseisu ametiaja alguses kindlaks esimeeste konverents (st fraktsioonide juhid koos Euroopa Parlamendi presidendiga). Viimaste koosseisude ajal on fraktsioonide istekohad olnud paigutatud sektoritena ning kõige esimeses reas istuvad fraktsioonide juhid. Seda paigutust on muudetud ainult siis, kui ametiaja kestel on moodustatud mõni uus fraktsioon.
Euroopa tasandi erakonnad
Mis on Euroopa tasandi erakond?
Euroopa tasandi erakond on organisatsioon, mis järgib teatud poliitilist programmi. Selle liikmed on riigi tasandi erakonnad ja/või üksikisikud ning see peab olema esindatud mitmes liikmesriigis ja registreeritud Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste ametis („amet“). ELi aluslepingute kohaselt aitavad Euroopa tasandi erakonnad kaasa „euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele ja liidu kodanike tahte väljendamisele“.
Euroopa tasandi erakonna tunnustamiseks on vaja, et selle liikmeserakondadesse kuuluks vähemalt veerandis liikmesriikidest mõni Euroopa Parlamendi, liikmesriigi parlamendi, piirkondliku parlamendi või piirkondliku assamblee liige.
Vaata ka Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõiget 4 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 224.
Kuidas Euroopa tasandi erakondi rahastatakse?
Alates 2004. aasta juulist on Euroopa tasandi erakondadel olnud võimalik saada Euroopa Parlamendilt igal aastal rahalist tegevustoetust. See võib katta kuni 90% erakonna kulutustest. Ülejäänud kulud tuleb katta omavahenditest, näiteks liikmemaksudest ja annetustest. Euroopa Parlament võttis 17. aprillil 2018 vastu Euroopa tasandi erakondade ja sihtasutuste uue rahastamiseeskirja.
Mida võib ja mida ei või toetusest katta?
Toetusest võib katta kulusid, mis on otseselt seotud erakonna poliitilises programmis seatud eesmärkidega, näiteks:
Toetusest ei tohi aga
Euroopa tasandi poliitilised sihtasutused
Mis on Euroopa tasandi poliitiline sihtasutus?
Euroopa tasandi poliitiline sihtasutus on seotud ühe konkreetse Euroopa tasandi erakonnaga ning toetab ja täiendab selle eesmärke. Euroopa tasandi sihtasutus koostab analüüse ning osaleb arutelus Euroopa avaliku poliitika üle. Muuhulgas korraldab sihtasutus seminare, koolitusi, konverentse ja uuringuid.
Kuidas Euroopa tasandi poliitilisi sihtasutusi rahastatakse?
2007. aasta oktoobrist kuni 2008. aasta augustini rahastati sihtasutusi meetmetoetustega, mida väljastas Euroopa Komisjon. 2008. aasta septembris võttis Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste rahastamise üle Euroopa Parlament, kes annab neile nüüd igal aastal tegevustoetust. See võib katta kuni 90 % sihtasutuse kuludest. Ülejäänud kulud tuleb katta omavahenditest, näiteks liikmemaksudest ja annetustest.
Mida tohib ja mida ei tohi toetusest katta?
Toetust võib kasutada selliste kulude katmiseks, mis on otseselt seotud sihtasutuse poliitilises programmis ette nähtud tegevustega, näiteks
Toetusest ei tohi muu hulgas
Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste amet
2006. aastast registreerib ja kontrollib Euroopa tasandi erakondi ja poliitilisi sihtasutusi vastav Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste amet (edaspidi „amet“), kes võib neile määrata ka karistusi. Amet on Euroopa Parlamendist sõltumatu. Kui tekib kahtlus, et erakond või sihtasutus ei täida vajalikke nõudeid, võib Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjon paluda ametil olukorda kontrollida. Enne kui amet teeb otsuse erakonna või sihtasutuse registrist kustutamise kohta, peab ta nõu pidama sõltumatu komiteega. Ametit esindab direktor, kes teeb ameti nimel kõik otsused.
Esimesel täiskogu istungil pärast Euroopa Parlamendi valimisi valib parlament endale uue presidendi, 14 uut asepresidenti ja viis kvestorit.
Kõik Euroopa Parlamendi valitavad ametikandjad, st president, asepresidendid, kvestorid, komisjonide esimehed ja aseesimehed ning delegatsioonide esimehed ja aseesimehed nimetatakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks, st nende valimised toimuvad iga parlamendikoosseisu viieaastase ametiaja alguses ja keskel. Neid võib ka ametisse tagasi valida.
Presidendi, asepresidentide ja kvestorite valimisel tuleks arvesse võtta liikmesriikide ja poliitiliste seisukohtade õiglast esindatust.
Euroopa Parlamendi president
President juhib parlamendi tegevust, juhatab täiskogu istungeid ja kuulutab Euroopa Liidu aastaeelarve lõplikult vastu võetuks. Ta esindab parlamenti ELis ja rahvusvahelisel areenil jasuhetes teiste Euroopa Liidu institutsioonidega.
2019. aasta juulis valiti Euroopa Parlamendi presidendiks David SASSOLI.
Kuidas president valitakse?
Presidendi valimine on uue parlamendikoosseisu esimene ülesanne. Kandidaate võivad üles seada fraktsioonid või vähemalt 38 parlamendiliikmest koosnevad rühmad. President valitakse salajasel hääletusel. Valituks osutumiseks peab kandidaat saavutama kõikidest kehtivatest antud häältest absoluutse häälteenamuse (st 50% pluss üks).
Kui ükski kandidaat esimeses hääletusvoorus valituks ei osutu, võib neid või teisi kandidaate samadel tingimustel üles seada teiseks hääletusvooruks. Protsessi võib vajaduse korral korrata kolmandas voorus, kus kehtivad samuti samad tingimused.
Kui ka kolmandas hääletusvoorus kedagi ei valita, lähevad kaks selles voorus kõige rohkem hääli saanud kandidaati edasi neljandasse hääletusvooru, kus võidab kandidaat, kes saab teisest rohkem hääli. (Kui selles voorus peaksid hääled jagunema võrdselt, kuulutatakse võitjaks kandidaat, kes on vanem.)
Kes on asepresidendid ja kvestorid?
Asepresidendid võivad vajaduse korral asendada presidenti tema ametikohustuste täitmisel, kaasa arvatud täiskogu istungite juhatamisel. Asepresidendid kuuluvad ka juhatusse, kes vastutab parlamendis kõigi haldus-, personali- ja korralduslike küsimuste eest. Kvestorid tegelevad aga haldusküsimustega, mis puudutavad otseselt parlamendiliikmeid.
Euroopa Parlamendil on 14 asepresidenti ja 5 kvestorit.
Kuidas nad valitakse?
Asepresidendi ja kvestori ametikohale võivad kandidaate üles seada fraktsioonid või vähemalt 38 parlamendiliikmest koosnevad rühmad. Asepresidendid valitakse kõigi kandidaatide üle peetaval ühtsel salajasel hääletusel. Asepresidentide järjestuse määrab nende valimise järjekord.
Kes on fraktsioonide esimehed ja kuidas nad valitakse?
Euroopa Parlamendis on praegu seitse fraktsiooni. Iga fraktsioon valib endale esimehe(d). Koos Euroopa Parlamendi presidendiga moodustavad nad Euroopa Parlamendi esimeeste konverentsi.
Esimeeste konverents korraldab parlamendi tööd ja seadusandliku tegevuse planeerimist, määrab kindlaks komisjonide ja delegatsioonide vastutusvaldkonnad ja liikmesuse ning vastutab suhete eest teiste ELi institutsioonide, liikmesriikide parlamentide ja ELi mittekuuluvate riikidega.
Kes on komisjonide esimehed ja kuidas nad valitakse?
Avaistungil (ja ametiaja keskel, kui valitakse uued ametikandjad) valivad parlamendikomisjonid endale esimehe ja aseesimehed. Parlamendikoosseisu ametiaja keskel toimuvatel valimistel võib esimehed ja aseesimehed ka teiseks ametiajaks tagasi valida.
Iga komisjon valib omale eraldi hääletustega juhatuse, mis koosneb esimehest ja aseesimeestest. Valitavate aseesimeeste arvu määrab esimeeste konverentsi ettepaneku alusel kindlaks parlamendi täiskogu.
Sama korra kohaselt valitakse esimehed ja aseesimehed ka Euroopa Parlamendi alalistes parlamentidevahelistes delegatsioonides (suheteks ELi mittekuuluvate riikidega).
Kes on komisjonide koordinaatorid ja kuidas nad valitakse?
Fraktsioonid valivad parlamendikomisjonidesse koordinaatorid. Koordinaator on komisjonis oma fraktsiooni poliitikajuht. Ta koordineerib fraktsiooni seisukohti komisjonis arutatavate teemade asjus ning korraldab koos esimehe ja aseesimeestega komisjoni tööd.
Vastvalitud parlamendiliikmete volitusi kontrollitakse, et veenduda, et nad ei pea mõnda teist ametit, mida pole lubatud täita olles Euroopa Parlamendi liige.
Euroopa Parlamendi liige ei tohi näiteks kuuluda Euroopa Liidu liikmesriigi valitsusse ega parlamenti, töötada Euroopa Komisjonis või olla Euroopa Kohtu liige. Samuti ei tohi parlamendiliige kuuluda Euroopa Keskpanga direktorite nõukokku, ega olla Euroopa Kontrollikoja ega Euroopa Investeerimispanga liige. Parlamendiliikmed ei tohi ELi institutsioonide ega ELi aluslepingute kohaselt olla ka ELi vahendite haldamiseks moodustatud organite tegevametnikud.
Pärast valimistulemuste kinnitamist teatavad liikmesriigid Euroopa Parlamendile valitute nimed ning president palub liikmesriikide pädevatel asutustel kontrollida, et nende amet sobiks Euroopa Parlamendi liikme ametiga.
Lisaks peavad parlamendiliikmed, kelle valimisest on parlamendile teatatud, enne ametisse asumist esitama kirjaliku deklaratsiooni selle kohta, et neil ei ole ühtki Euroopa Parlamendi liikme ametiga ühitamatut ametit. Deklaratsioon tuleb esitada hiljemalt kuus päeva enne parlamendi avaistungit.
Seejärel kontrollib vastvalitud parlamendiliikmete volitusi Euroopa Parlamendi õiguskomisjon, mis teeb otsuse liikmesriikide esitatud teabe põhjal. Otsus edastatakse presidendile, kes annab sellest järgmisel istungil täiskogule teada. Lisaks volituste kontrollimisele otsustab parlament, kuidas lahendada vaidluseid, mis võivad tekkida 20. septembri 1976. aasta akti alusel otsese üldise valimisõiguse kohta (kuid mitte nendes küsimustes, mis puudutavad riigisiseseid valimiseeskirju).
Kui on kindlaks tehtud, et parlamendiliikmel on muu, Euroopa Parlamendi liikme ametiga ühitamatu amet, loeb parlament ametikoha vabaks.
Puutumatus ehk immuniteet ei ole Euroopa Parlamendi liikme isiklik privileeg, vaid tagatis, mis võimaldab tal vabalt oma volitusi täita ja kaitseb teda meelevaldse poliitilise tagakiusamise eest. See on ühtlasi kogu parlamendi sõltumatuse ja terviklikkuse tagatis.
Euroopa Parlamendi liiget ei tohi tema ametikohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu üle kuulata. Parlamendiliiget ei tohi kinni pidada ega tema suhtes kohtumenetlust rakendada.
Euroopa Parlamendi liikmel on kahekordne puutumatus:
Puutumatus ei kehti, kui Euroopa Parlamendi liige tabatakse õigusrikkumise käigus.
Kuidas saab puutumatuse ära võtta? Kuidas puutumatust kaitstakse?
Kui liikmesriigi pädev ametiasutus on esitanud Euroopa Parlamendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse (või kui Euroopa Parlamendi liige või endine liige on esitanud taotluse oma puutumatuse kaitseks), teeb parlamendi president selle täiskogu istungil teatavaks ja edastab menetlemiseks vastutavale komisjonile – õiguskomisjonile.
Vastutav komisjon võib paluda lisateavet või selgitusi. Parlamendiliikmele antakse võimalus anda selgitusi ja ta võib esitada dokumente või muid kirjalikke tõendeid.
Vastutav komisjon võib kinnisel koosolekul täiskogule esitatava soovituse taotluse kas rahuldada või tagasi lükata, st kas puutumatuse ära võtta või seda kaitsta. Seejärel paneb parlamendi täiskogu küsimuse järgmisel istungil hääletusele ning võtab lihthäälteenamusega vastu lõpliku otsuse. President teeb selle kohe pärast hääletust teatavaks asjaomasele parlamendiliikmele ja tema liikmesriigi pädevale asutusele.
Kas parlamendiliikmele jääb tema koht alles, kui temalt puutumatus ära võetakse?
Jah. Euroopa Parlamendi liikme volitused on saadud liikmesriigi tasandil ja neid ei saa ükski teine ametivõim temalt ära võtta. Pealegi ei tähenda parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmine tema süüdimõistmist. See lubab riigi kohtuasutustel korraldada uurimise või kohtumenetluse. Kuna Euroopa Parlamendi liige on valitud liikmesriigi valimisseaduse kohaselt, jääb isegi tema kriminaalkuriteos süüdimõistmise korral selle riigi ametiasutuste otsustada, kas tema volitused kaotavad seetõttu kehtivuse või mitte.
Kui Euroopa Parlamendi liige parlamendikoosseisu ametiaja jooksul ametist lahkub, määratakse asendusliige vastavalt tema koduriigis kehtivatele reeglitele. Täpsema teabe saamiseks võtke ühendust oma riigis asuva Euroopa Parlamendi bürooga.
Komisjoni president
Euroopa Komisjoni presidendi valib Euroopa Parlament.
Pärast Euroopa Parlamendi valimisi on uue parlamendikoosseisu üks esimesi ülesandeid valida Euroopa Komisjoni president. Komisjoni presidendi kandidaadi nimetavad liikmesriigid, kuid seda tehes peavad nad arvesse võtma Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi. Ühtlasi on komisjoni uue presidendi ametisse nimetamiseks vajalik parlamendi absoluutne häälteenamus (st poolthääle peavad andma pooled parlamendiliikmed ja lisaks veel vähemalt üks). Kui kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, peavad liikmesriigid esitama kuu aja jooksul uue kandidaadi (selleks peab Euroopa Ülemkogu tegema kvalifitseeritud häälteenamusega vastava otsuse). 2014. aasta valimisteks võttis Euroopa Parlament kasutusele nn esikandidaatide süsteemi. See tähendab, et iga Euroopa tasandi erakond esitab Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale oma kandidaadi ja Euroopa Parlamendi valimistel enim kohti võitnud erakond teeb ettepaneku valida oma kandidaat komisjoni presidendiks.
Komisjoni volinikud
Euroopa Parlament annab hinnangu ka Euroopa Komisjoni ülejäänud liikmetele – volinikele.
Euroopa Liidu Nõukogu kiidab kokkuleppel ametisse astuva komisjoni presidendiga heaks komisjoni volinikukandidaatide nimekirja. Igal liikmesriigil on üks volinikukoht. Volinikukandidaadid kutsutakse seejärel tulevaste vastutusvaldkondade järgi parlamendikomisjonidesse kuulamisele. Kuulamiste põhjal annavad komisjonid hinnangu oma valdkonna kandidaadi asjatundlikkusele ja esinemisoskusele. Hinnangud saadetakse parlamendi presidendile. On olnud juhtumeid, kus kandidaat peab parlamendikomisjoni negatiivse hinnangu tõttu kandideerimisest loobuma. Järgmiseks peab parlament nõusoleku andmise hääletusel heaks kiitma Euroopa Komisjoni kogu koosseisu tervikuna (komisjoni president ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kaasa arvatud).
Kui parlament on komisjoni presidendi ja volinikud heaks kiitnud, nimetab nõukogu nad ametlikult ametisse. Sellekohane otsus tuleb teha kvalifitseeritud häälteenamusega.
Kui volinike vastutusvaldkondi Euroopa Komisjoni ametiaja jooksul oluliselt muudetakse või kui on vaja täita vabanenud volinikukoht või nimetada ametisse uus volinik (uue liikmesriigi liitu vastuvõtmise korral), kutsutakse asjaomased volinikud jällegi vastavatesse parlamendikomisjonidesse kuulamisele.
Kõigi Euroopa Parlamendis enne valimisi toimunud hääletuste tulemused jäävad uue parlamendikoosseisu jaoks õiguslikult kehtivaks. See tähendab, et pärast valimisi jätkab uus parlamendikoosseis asjade menetlemist sealt, kus see eelmisel koosseisul pooleli jäi.
Kui eelnõu ei ole aga enne valimisi parlamendi täiskogusse jõudnud, puudub selle kohta ka parlamendi õiguslikult kehtiv seisukoht. Sellistel juhtudel loetakse eelmise parlamendikoosseisu ametiajal tehtud töö (nt töö parlamendikomisjonis) vastavalt parlamendi kodukorra sätetele aegunuks. Uue parlamendikoosseisu ametiaja alguses võib uus esimeeste konverents (st parlamendi president koos fraktsioonide juhtidega) siiski otsustada, et ka nende dokumentidega jätkatakse tööd sealt, kus see pooleli jäi (parlamendi kodukorra artikkel 240).
Laiendatud töörühmad on Euroopa Parlamendi liikmete mitteametlikud rühmad. Neisse koonduvad parlamendiliikmed, kes on huvitatud teemadest, mis ei kuulu tingimata Euroopa Parlamendi tavapärastesse tegevusvaldkondadesse, kuid võivad üldsusele huvi pakkuda. Laiendatud töörühmad peavad mitteametlikke arutelusid ning edendavad parlamendiliikmete suhtlust kodanikuühiskonnaga.
Kuna laiendatud töörühmad ei ole parlamendi ametlikud organid, ei saa nad ka parlamendi seisukohti väljendada. Nende tegevus ei või hõlmata parlamendi ametlikku tegevust.
Parlamendi juhatus on kehtestanud laiendatud töörühmade loomisele kindlad tingimused. Näiteks tuleb need moodustada parlamendi ametiaja alguses. Sellekohase taotluse peab allkirjastama vähemalt kolm fraktsiooni ja rühmal tuleb igal aastal esitada majanduslike huvide deklaratsioon. Kui need tingimused on täidetud, võivad fraktsioonid anda laiendatud töörühmadele logistilist toetust.
Laiendatud töörühmade esimehed peavad deklareerima kogu saadud rahalise ja muu toetuse. Deklaratsiooni tuleb igal aastal uuendada ja see peab olema avalikult kättesaadav.
Euroopa Parlamendi liikmed on Euroopa Liidu kodanike valitud esindajad, kes esindavad ELi tasandil oma valijate ja kodupiirkondade huve. Nad viivad end kurssi inimeste, huvirühmade ja ettevõtete probleemidega, olgu need siis kohalikku laadi või riigiga seotud. Euroopa Parlamendi liikmed on ELi seadusandjad ning nad saavad ka kontrollida Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu tegevust. Parlamendiliikmetel on täita tähtis roll globaalsete probleemide käsitlemises. Selliste probleemide hulka kuuluvad näiteks kliimamuutused, ränne, inimõiguste olukord maailmas ja finantsturgude reguleerimise võimalused.
Parlamendiliikme igapäevane töö hõlmab tööd valijatega koduriigis, tööd parlamendikomisjonis, arutelusid fraktsioonis ning arutelusid ja hääletusi täiskogus. Parlamendiliige võtab osa oma komisjoni ja fraktsiooni koosolekutest ning paljudest muudest kogunemistest. Samuti võib ta kuuluda ka mõnda Euroopa Parlamendi delegatsiooni, mis on loodud suhete arendamiseks riikidega väljaspool ELi ja mis nõuab aeg-ajalt väljaspool ELi lähetustel viibimist.
Töö parlamendikomisjonides
Euroopa Parlamendis on kakskümmend valdkonnakomisjoni, mis käsitlevad parlamendile esitatud seadusandlikke algatusi.
Komisjonid võtavad seadusandlike algatuste kohta vastu raporteid, mis sisaldavad ka muudatusettepanekuid. (Komisjoni hääletuse ning täiskogu arutelu ja hääletuse vahelisel ajal arutavad muudatusettepanekuid ja resolutsioone lisaks veel fraktsioonid.) Komisjonid nimetavad ka parlamendiliikmete rühma, kelle ülesanne on Euroopa Liidu Nõukoguga liidu seadusandluse üle läbirääkimisi pidada. Lisaks võtavad komisjonid vastu algatusraporteid, korraldavad ekspertide kuulamisi ning kontrollivad teiste ELi organite ja institutsioonide tööd.
Komisjonil võib olla 25-76 täisliiget ja sama palju asendusliikmeid.
Iga komisjon valib oma täisliikmete hulgast esimehe ja kuni neli aseesimeest, kes kokku moodustavad komisjoni juhatuse ja kelle volitused kestavad kaks ja pool aastat. Poliitiliste vaadete esindatus peab komisjonides peegeldama parlamendi täiskogu koosseisu oma.
Konkreetsete küsimustega tegelemiseks võib parlament moodustada ka allkomisjone ja ajutisi erikomisjone, samuti uurimiskomisjone, et uurida väidetavaid ELi õiguse rikkumisi või haldusomavoli juhtumeid.
Parlamendikomisjonide koosolekud toimuvad tavaliselt Brüsselis. Komisjonide arutelud on avalikud ja neid kantakse üldjuhul üle ka veebis.
Parlament koosneb 705 parlamendiliikmest, kes esindavad kõiki ELi liikmesriike.
Euroopa Parlamendi 2018. aasta veebruari ettepaneku põhjal võttis Euroopa Ülemkogu 2018. aasta juunis vastu otsuse Euroopa Parlamendi koosseisu kohta. Selles sätestati igas liikmesriigis Euroopa Parlamenti valitavate esindajate arv parlamendi 2019.–2024. aasta ametiajaks.
751 parlamendiliikmest koosnev koosseis kehtis kogu perioodi kohta, mil Ühendkuningriik oli veel ELi liikmesriik, kuni 31. jaanuarini 2020. Uut koosseisu, mida vähendati 751 parlamendiliikmelt 705 parlamendiliikmele, kohaldati kohe Ühendkuningriigi väljaastumise kuupäeval.
Seoses 73 Ühendkuningriigi liikme lahkumisega jättis see kärbe ruumi võimalikeks tulevasteks Euroopa Liidu laienemisteks. Kokku jagati Ühendkuningriigi 73 kohast 27 ümber teistele riikidele ja 46 kohta jäeti reservi ELi laienemise jaoks.
Ühendkuningriigi 73 kohast jagati 27 ümber, et paremini kajastada kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet.
Need jaotati Prantsusmaale (+ 5), Hispaaniale (+ 5), Itaaliale (+ 3), Madalmaadele (+ 3), Iirimaale (+ 2), Rootsile (+ 1), Austriale (+ 1), Taanile (+ 1), Soomele (+ 1), Slovakkiale (+ 1), Horvaatiale (+ 1), Eestile (+ 1), Poolale (+ 1) ja Rumeeniale (+ 1). Ükski liikmesriik ei kaotanud kohta.
Ettepanekuga tagati kohtade jaotamine „objektiivsel, õiglasel, püsival ja läbipaistval viisil“. Kooskõlas Euroopa Liidu lepinguga järgitakse uues kohtade jaotuses kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt suurematel liikmesriikidel on oma elanikkonnaga võrreldes vähem kohti kui väiksematel liikmesriikidel; Suurematest liikmesriikidest valitud parlamendiliikmed esindavad seega suuremat hulka valijaid kui väikestest liikmesriikidest valitud.
705 ; Euroopa Parlamendi liiget
Kui palju Euroopa Parlamendi liikmed teenivad?
Vastavalt 2009. aasta juulist kehtivale parlamendiliikmete ühtsele põhimäärusele saavad kõik parlamendiliikmed ühesugust palka. See on 38,5% Euroopa Liidu Kohtu kohtuniku põhipalgast.
Nii oli parlamendiliikme brutokuupalk 1. juuli 2020. aasta seisuga €8.995,39. Palka makstakse parlamendi eelarvest. Pärast ELi maksu ja kindlustusmaksete mahaarvamist on parlamendiliikme palk €7.011,74. Peale selle on enamik liikmesriike kehtestanud nõude, et Euroopa Parlamendi liige peab maksu maksma ka oma koduriigile. Parlamendiliikme netopalga suurus (s.o palk pärast kõigi maksude mahaarvamist) sõltub seega liikme koduriigis kehtivatest maksustamisreeglitest.
Parlamendiliikmete ühtses põhimääruses on ka mõni erand: need Euroopa Parlamendi liikmed, kes kuulusid parlamenti enne 2009. aasta valimisi ja uuesti parlamenti valiti, võivad kogu Euroopa Parlamendi liikmeks oleku aja jääda varasema „riigipalgasüsteemi“ (mille kohaselt Euroopa Parlamendi liige sai sama palju palka kui tema koduriigi parlamendi liige) ning üleminekutoetuste ja pensionite süsteemi juurde.
Kas Euroopa Parlamendi liikmetel on õigus pensionile? Kui suur see pension on?
Alates 63 eluaastast on Euroopa Parlamendi liikmel õigus vanaduspensionile. Pension moodustab 3,5% parlamendiliikme palgast iga parlamendis oldud täisaasta eest, kuid kokku mitte rohkem kui 70%. Pensioni makstakse Euroopa Liidu eelarvest.
2009. aasta juulist alates ei ole parlamendiliikmetel enam võimalik liituda 1989. aastast rakendatud parlamendiliikmete täiendava pensionikavaga ja see kaob järk-järgult kasutuselt.
Euroopa Parlamendi liikmed teevad suure osa tööst oma kodust ja koduriigist eemal olles. Sellega seotud kulude katteks on neile ette nähtud hüvitised (kõik andmed 2021. aasta seisuga).
Sõidukulud
Euroopa Parlamendi koosolekud – täiskogu istungid, komisjonide ja fraktsioonide koosolekud – toimuvad valdavalt Brüsselis või Strasbourgis. Parlamendiliikmetele hüvitatakse tõendavate dokumentide esitamisel sellistel koosolekutel osalemisega seotud tegelikud reisikulud maksimaalselt äriklassi (või samaväärse) lennupileti hinna või esimese klassi rongipileti hinna ulatuses või autoga läbitud marsruudi (maksimaalselt 1000 km) puhul €0,53 kilomeetri kohta; lisaks saavad parlamendiliikmed kindlasummalisi hüvitisi sõltuvalt vahemaast ja reisi kestusest, et katta muud reisiga seotud kulud (näiteks kiirteemaks, lisapagasi tasu või broneerimistasu).
Parlamendiliikmed peavad nii ametikohustusi täites kui ka muul otstarbel (näiteks konverentsil või töövisiidil osalemine) sageli reisima oma koduriigis ja väljaspool seda. Väljaspool koduriiki toimuva tegevuse puhul võib parlamendiliikmetele hüvitada reisi- ja majutuskulud ning muud asjakohased kulud kuni 4503 euro ulatuses aastas. Koduriigis toimuva tegevuse puhul hüvitatakse üksnes reisikulud iga liikmesriigi kohta kehtestatud iga-aastase maksimumsumma piires.
Päevaraha
Euroopa Parlament maksab parlamendiliikmele kindlasummalist päevaraha €324, et hüvitada majutuskulud ja sellega kaasnevad kulud iga päeva eest, mil parlamendiliige on hõivatud ametliku tegevusega, tingimusel et parlamendiliige registreerib oma kohaloleku. Päevarahast makstakse hotelliarved, toitlustamine ja kõik muud asjakohased kulud. Päevaraha vähendatakse poole võrra, kui parlamendiliige ei osale täiskogu hääletuste päevadel rohkem kui pooltel nimelistel hääletustel, isegi kui ta kohal viibib ja on end kohalolijate nimekirja kandnud.
Väljaspool ELi toimuvate koosolekute eest makstakse hüvitist €162 (jällegi tuleb oma kohalolek registreerida). Hotelliarved hüvitatakse eraldi.
Üldkulude hüvitis
See kindlasummaline hüvitis on ette nähtud parlamendiliikmete tegevuskulude katteks. Nende hulka kuuluvad bürooruumide üüri- ja halduskulud, interneti ja ajakirjandusväljaannete tellimise kulud, arvuti- ja telefonikulud, konverentside ja näituste korraldamise kulud. Kui parlamendiliige ühe parlamendi tööaasta jooksul (septembrist augustini) ei osale nõuetekohase põhjenduseta pooltel täiskogu istungitel, vähendatakse hüvitist poole võrra.
2021. aastal on selle hüvitise suurus €4.576 kuus.
Ravikulud
Parlamendiliikmel on õigus oma ravikulude hüvitamisele kahe kolmandiku ulatuses. Kui hüvitise määr välja arvata, on süsteemi üksikasjalikud reeglid ja menetlused samad, mis ELi teenistujate puhul.
Üleminekutoetus
Ametiaja lõppemisel on Euroopa Parlamendi liikmel õigus saada palgaga võrdset üleminekutoetust, mida makstakse nii mitu kuud, kui mitu aastat kestis tema ametiaeg parlamendiliikmena. Seda hüvitist makstakse kuni kaks aastat. Kui Euroopa Parlamendi endine liige saab koha mõnes teises parlamendis või avalikus teenistuses, arvestatakse sealt saadav palk üleminekutoetusest maha. Kui parlamendiliikmel on õigus ka vanadus- või invaliidsuspensionile, ei ole tal õigust saada nii pensioni kui ka üleminekutoetust, vaid ta peab valima ühe neist.
Muud õigused
Parlament annab parlamendiliikmete käsutusse sisustatud bürooruumid Brüsselis ja Strasbourgis. Parlamendiliikmetel on õigus kasutada mõlemas linnas tööülesannete täitmisel parlamendi ametisõidukeid.
Parlamendiliikmetel on õigus parlamendi määratud eelarve piires endale ise töötajaid valida. 2021. aastal oli iga parlamendiliikme kohta isiklike assistentide palkamiseks ette nähtud maksimaalselt €25.620 kuus. Seda raha ei maksta välja parlamendiliikmele endale.
Parlamendiige võib palgata mitut liiki assistente.
Registreeritud assistentide ja kohalike assistentide palkamisele lisaks tohib kuni neljandiku eelarvest kasutada parlamendiliikme valitud teenuseosutajate teenuste (näiteks tellitud eksperdiuuringud) eest tasumiseks.
Assistentidelt nõutakse, et nad hoiduksid parlamendivälisest tegevusest, mis võib tekitada huvide konflikti. Alates 2009. aastast ei ole parlamendiliikmel lubatud tööle võtta lähisugulasi.
Kõikide assistentide nimed ja ärinimed avaldatakse nende lepingu kehtivuse ajaks Euroopa Parlamendi veebisaidil, välja arvatud juhul, kui assistendile on tema taotlusel tehtud erand, mis peab olema põhjendatud tema isikliku julgeoleku kaalutlustega.
Euroopa Parlament on Euroopa Liidu õigusloomega tegelev organ ja üks selle seitsmest institutsioonist. Parlament koosneb 705 liikmest, kes esindavad kõiki ELi liikmesriike. Varem oli parlamendis 751 liiget, kuid pärast Ühendkuningriigi ametlikku lahkumist Euroopa Liidust vähenes see arv 705-le.
Euroopa Parlament on institutsioon, mis võtab koos Euroopa Liidu Nõukoguga (esindab liikmesriikide valitsusi) vastu Euroopa Liidu eelarve ja valdava osa õigusakte. Parlament hoolitseb ka selle eest, et teised ELi institutsioonid töötaksid demokraatlikult.
Parlament valib Euroopa Komisjoni presidendi ja tal on võtmeroll volinikukandidaatide kontrollimisel avalike kuulamiste käigus. Volinike kolleegium tuleb seejärel Euroopa Parlamendis nõusolekuhääletusel heaks kiita.
Euroopa Parlamendi liikmed valitakse liikmesriikides iga viie aasta järel ja nad esindavad ligikaudu 446 miljoni ELi kodaniku huve. Euroopa Parlament on saanud tänu aja jooksul Euroopa Liidu aluslepingutes tehtud muudatustele ulatusliku seadusandliku ja eelarvepädevuse.
Euroopa Parlament on kaasseadusandja. See tähendab, et tal on pädevus võtta nõukoguga võrdsetel alustel vastu ja muuta õigusakte ning kinnitada Euroopa Liidu (EL) aastaeelarve. Samuti valvab ta Euroopa Komisjoni ja teiste ELi organite tööd ning teeb koostööd ELi liikmesriikide parlamentidega, et võtta arvesse nende seisukohti.
Suur osa ELi õigusaktidest võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse teel, mida tuntakse ka kaasotsustamismenetlusena. See on enim kasutatav menetlus ning Euroopa Parlamendil ja Euroopa Liidu Nõukogul on selles võrdne pädevus. Seda kasutatakse paljudes valdkondades, nagu sisseränne, energia, transport, kliimamuutus, keskkond, tarbijakaitse ja majanduse juhtimine.
Mõnes üksikus valdkonnas kasutatakse otsuse tegemiseks muid menetlusi. Näiteks maksu- ja konkurentsiõiguse valdkonnas ning ühises välis- ja julgeolekupoliitikas tuleb Euroopa Parlamendiga konsulteerida. Sellisel juhul peab parlament otsustama, kas ta kiidab seadusandliku ettepaneku heaks või mitte. Parlamendil on siis küll õigus esitada ettepaneku kohta ka muudatusettepanekuid, kuid nõukogu ei ole selle menetluse puhul kohustatud parlamendi arvamust arvesse võtma (kuid ta peab selle enne otsuse tegemist ära ootama).
Kui ELiga soovib ühineda mõni uus liikmesriik või kui EL tahab sõlmida mõne kolmanda riigiga (või kolmandate riikide rühmaga) rahvusvahelist kaubanduslepingut, on vajalik Euroopa Parlamendi nõusolek ning sellisel juhul kasutatakse nõusolekumenetlust. Samuti kasutatakse seda selleks, et teha Euroopa Komisjoni liikmete ametisse nimetamise kohta lõplik otsus.
Kuidas tehakse seadusandlikke algatusi? Kes algatab Euroopa Liidu õigusakte?
Uute Euroopa Liidu õigusaktide kohta ettepanekute tegemine on küll Euroopa Komisjoni ülesanne, kuid parlament võib omal algatusel ka ise komisjonilt seadusandliku ettepaneku esitamist nõuda. Parlamendiliikmed võivad vastu võtta seadusandliku algatusraporti, milles seatakse komisjonile ettepaneku esitamiseks tähtaeg. Kui komisjon ettepaneku esitamisest keeldub, peab ta oma otsust põhjendama.
Delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid
Uue õigusakti vastuvõtmisel võivad parlamendiliikmed ja nõukogu nõuda, et komisjon täiendaks õigusakti või muudaks seda (näiteks esitaks tehnilised lisad või ajakohastaks õigusakti), tehes seda kas delegeeritud õigusaktiga (millega õigusakti kas täiendatakse või muudetakse selle osi) või rakendusaktiga (milles selgitatakse üksikasjalikult, kuidas õigusakti rakendada). Tänu sellele on võimalik hoida õigusaktid lihtsana, sest neid saab vajaduse korral täiendada ja ajakohastada, ilma et seadusandjad peaksid hakkama uuesti läbirääkimisi pidama.
Kui parlamendiliikmed ei ole komisjoni esitatud meetmetega nõus, on neil – olenevalt sellest, kumba liiki akti komisjon on vastu võtnud – võimalik tegutseda järgmiselt: delegeeritud õigusaktile on võimalik panna veto ja rakendusakti puhul saavad nad nõuda, et komisjon seda muudaks või võtaks tagasi (kuid komisjon ei ole selleks siiski kohustatud).
Parlament määrab koos ELi Nõukoguga kindlaks ELi aastaeelarve. Iga-aastased eelarved peavad vastama ELi mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud parameetritele. Selle pikaajalise eelarve vastuvõtmiseks on vaja parlamendi heakskiitu.
Euroopa Parlamendil on oluline roll ka ELi kulude kontrollimisel iga-aastase eelarve täitmise menetluse kaudu, millele parlament peab andma oma heakskiidu.
Euroopa Parlament kinnitab aastaaruanded ja annab soovitusi eelarve haldamise parandamiseks, kontrollides, kas Euroopa Komisjon järgib usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid ning kehtestatud kulu- ja muid eeskirju.
Parlament hääletab samuti ELi institutsioonide, ametite ja agentuuride ning ühiste ettevõtmiste eelarve haldamise aruandeid.
1992. aastal otsustasid ELi liikmesriikide valitsused ühehäälselt, et liidu institutsioonide ametlikud asukohad määratakse kindlaks Euroopa Liidu lepingus.
Sel otsusel olid Euroopa Parlamendi töökorralduse jaoks olulised tagajärjed: parlamendi ametlik asukoht ja enamiku istungite toimumise koht on sealtpeale Strasbourgis, parlamendikomisjonide koosolekud peetakse Brüsselis ning parlamendi sekretariaat (parlamendi töötajaskond) asub ametlikult Luxembourgis. See korraldus lisati 1997. aastal tervikuna ELi lepingusse.
Praegu kehtiva süsteemi muutmiseks on vaja lepingut muuta, see nõuab aga jällegi kõigi liikmesriikide valitsuste ühehäälset otsust, mille peavad ratifitseerima kõigi liikmesriikide parlamendid.
Kui palju maksab Strasbourgi kasutamine Euroopa Parlamendi töökohana?
Euroopa Parlamendi 2013. aastal tehtud uuring näitab, et kui kogu parlamendi tegevus viidaks Strasbourgist üle Brüsselisse, hoiaks see aastas kokku 103 miljonit eurot (2014. aasta hindades arvestatuna). See on suur summa: 6% parlamendi eelarvest ehk 1% Euroopa Liidu halduseelarvest ning 0,1% liidu kogu eelarvest.
Vastuseks parlamendi 20. novembri 2013. aasta resolutsioonile tegi Euroopa Kontrollikoda 2014. aastal oma sõltumatu analüüsi. Kontrollikoja analüüs kinnitas parlamendi 2013. aasta uuringu järeldusi, hindas aga Strasbourgiga seotud kulude suuruseks 109 miljonit eurot aastas. Reisikulude vähendamine Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu eelarves annaks lisaks veel viis miljonit eurot kokkuhoidu.
2019. aasta märtsis võttis enamik Euroopa Parlamendi liikmeid vastu resolutsiooni, milles nõutakse tegevuskavaühe asukoha loomiseks.
1992. aasta otsusega muudeti ametlikuks selleks ajaks välja kujunenud olukord mis vastas hulk aastaid varem saavutatud kompromissile.
Kui mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu, 1952. aastal loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), et ühiselt hallata kuue riigi (sh Saksamaa ja Prantsusmaa) terase- ja söevarusid, paigutati selle institutsioonid Luxembourgi. Strasbourgis asus aga juba Euroopa Nõukogu – praegu 47 riigist koosnev valitsustevaheline inimõiguste ja kultuuriga tegelev ühendus, mis oli asutatud samuti veidi aega pärast Teist maailmasõda. See ühendus pakkus oma istungisaali kasutamiseks ESTÜ ühisassambleele, millest hiljem kujunes Euroopa Parlament. Strasbourgist sai järk-järgult parlamendi täiskogu istungite põhiline toimumiskoht, kuigi 1960. ja 1970. aastatel korraldati lisaistungeid ka Luxembourgis.
Pärast Euroopa Majandusühenduse loomist 1958. aastal hakkas suur osa Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu tegevusest koonduma Brüsselisse. Kuna parlamendi töö hõlmab mõlema institutsiooni järelevalvet ja vastastikust koostööd, otsustasid ka parlamendiliikmed aja jooksul korraldada suurema osa tööd Brüsselis. Üheksakümnendate aastate alguseks oli praegune korraldus põhiosas välja kujunenud: komisjonid ja poliitilised fraktsioonid pidasid koosolekuid Brüsselis ja täiskogu istungid toimusid Strasbourgis. Suurem osa parlamendi töötajatest asub Luxembourgis.
Euroopa Liidul on 24 ametlikku keelt. See tähendab, et inimeste jaoks olulised liidu õigusaktid peaksid olema kätte- ja arusaadavad igale liidu kodanikule. Inimesed võivad liidu institutsioonidega suhtlemiseks, näiteks petitsioonide esitamiseks või teabe nõutamiseks kasutada ükskõik millist neist 24 keelest. Ka Euroopa Parlamendi arutelude veebiülekandeid saab igaüks sünkroontõlke abil jälgida endale sobivas keeles.
Samuti on tähtis, et parlamendiliikmed saaksid sõna võtta, kuulata, lugeda ja kirjutada oma emakeeles ja mis tahes muus liidu ametlikus keeles. Demokraatia aluspõhimõtte järgi võib Euroopa Parlamendi liikmeks saada iga ELi kodanik, isegi kui ta ei valda ühtegi võõrkeelt. Euroopa Parlamendi liikmed on oma valijate huvide esindajad – neid ei valita võõrkeeleoskuse põhjal. Et tagada kõikidele parlamendiliikmetele võrdsed töötingimused, peavad nad ka kogu teabe saama oma keeles. Parlamendiliikme sõnavõtt, mille ta peab ühes ametlikus keeles, tõlgitakse sünkroonselt teistesse ametlikesse keeltesse. Kõigist ametlikest kirjalikest tekstidest tehakse kirjalikud tõlked kõigisse ametlikesse keeltesse. Liidu õigusaktide vahetu kohaldamise või liikmesriikide õigusse ülevõtmise eeltingimusena tuleb iga õigusakt kõigepealt tõlkida iga liikmesriigi ametlikku keelde. Inimene võib teavet nõutada ja saada igas ametlikus keeles.
Kui 1. juulil 2013 ühines liiduga Horvaatia, kasvas ametlike keelte arv 24-ni: need on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.
Ühendkuningriigi lahkumisega EList ei kao inglise keele kui ametliku keele staatus. Inglise keele ametlike keelte hulgast väljaarvamise peaksid kõikide liikmesriikide valitsused ühehäälselt heaks kiitma, kuna aga inglise keel on ka Iirimaa ja Malta ametlik keel, ei ole see sugugi tõenäoline.
24 ; Euroopa Parlamendis kasutatakse 24 ametlikku keelt
Tõlgi ja tõlkija töö
Üldjuhul tõlgivad kõik tõlgid ja tõlkijad võõrkeelest oma emakeelde. 24 ametliku keele vahel on võimalikke keelekombinatsioone kokku 552. Et keerulise olukorraga toime tulla, kasutab parlament mõnikord nn releekeelte süsteemi: kõne või tekst tõlgitakse esmalt ühte enam levinud keelde (inglise, prantsuse või saksa keel) ja selle kaudu teistesse keeltesse.
Tõlk ja tõlkija on erinevad elukutsed: tõlgid tõlgivad koosolekutel – suuliselt ja reaalajas; tõlkijad töötavad kirjalike dokumentidega, nende ülesanne on luua sihtkeeles originaaliga samaväärne kirjalik tekst. Parlamendi tõlke koolitatakse kuulama ja vahendama seda, mida parlamendiliikmed ütlevad. Arvestades parlamendis arutatavate küsimuste mitmekesisust ja keerukust, toetab parlamendi juhtkond tõlke ka konkreetseteks koosolekuteks valmistumisel ning aitab neil kursis püsida keeltes toimuvate muutuste ja uuendustega. Tõlgid on kogenud keeleinimesed, kes osutavad parlamendiliikmetele kõrgtasemel tõlketeenust.
Tõlkijate töö ei piirdu ainult tavapäraste ametitekstidega, nad kohandavad näiteks ka lühiuudiseid parlamendi netisaadete tarbeks ja videote subtiitreid ning esinevad koguni diktoritena.
Parlamendis töötab umbes 270 koosseisulist tõlki. Peale selle on võimalik regulaarselt kasutada rohkem kui 1500 akrediteeritud välistõlki. Täiskogu istunginädalal on tööl 700 kuni 900 tõlki. Koosseisulisi tõlkijaid on parlamendil umbes 600. Umbkaudu 30% tõlgetest tellitakse vabakutselistelt tõlkijatelt väljastpoolt parlamenti.
Euroopa Parlamendis (sh fraktsioonide juures) eri asukohtades töötavate ametnike, ajutiste ja lepinguliste töötajate (parlamendiliikmete assistendid välja arvatud) arv 2019. aasta mai seisuga:
|
KOKKU |
Brüssel |
Strasbourg |
Luxembourg |
teised asukohad |
|
7820 |
5039 |
293 |
2188 |
300 |
Aastate jooksul on tehtud mitmeid täiendusi ja uuendusi, et puuetega külastajatel, töötajatel ja parlamendiliikmetel oleks kergem parlamendihoonetesse siseneda. Hoonete laiendamise, renoveerimise või kohandamise projektide puhul on puuetega inimestele mugava sissepääsu tagamine esmatähtis.
Kõigil parlamendihoonetel on vähemalt üks sissepääs, mida saab kasutada ratastooliga sisenemiseks. Parlamendi kõigis kolmes töökohas (Brüssel, Strasbourg ja Luxembourg) on parklates reserveeritud kohad puuetega autojuhtidele. Kohvikutes on spetsiaalsed lauad ja kassad ratastooli kasutajatele. Parlamendi ruumides on lubatud kasutada teenistuskoerte abi.
Lisaks füüsilist sissepääsu ja liikumist hõlbustavatele meetmetele on viimaste aastatega järjest rohkem tähelepanu pööratud ka digitaalsete abivahendite arendamisele. Need on saadaval nõudmisel. Kuulmispuudega isikud saavad kasutada induktsioonsilmust ja ettetellimisel viipekeeletõlgi teenuseid. Vaegnägijate abistamiseks on kasutusel sellised lahendused nagu rahvusvahelises pimedate kirjas trükised ja kuvarid, lugemist abistavad vahendid ja kuvalugeri programmid.
Kooskõlas ELi direktiiviga avaliku sektori asutuste veebisaitide juurdepääsetavuse kohta on parlamendi veebisaiti kohandatud vastavalt veebi kättesaadavuse algatuse suunistele. Veebilehed on tehtud selgemaks ja lihtsamini kasutatavaks ning sisu jääb ka kuvalugerit kasutades samaks. Ka multimeedia sisu on tänu subtiitritele ja transkriptsioonile paremini jälgitav.
Nagu ELi liikmesriikide valitsusjuhid (Euroopa Ülemkogu) 1992. aastal otsustasid, on Euroopa Parlamendil kolm töökohta – Strasbourg (ametlik asukoht), Brüssel ja Luxembourg. Parlamendil on kolmes töökohas kokku 29 hoonet. Euroopa Parlamendil on hooneid ka teistes liikmesriikides, nimelt parlamendi bürood (esindused).
|
KOKKU |
Brüssel |
Strasbourg |
Luxembourg |
|
|
Hoonete arv |
27 |
17 |
5 |
5 |
|
Pindala m2 |
1 180 131 |
659 565 |
344 283 |
176 283 |
Parlament on oma peamistes töökohtades kasutatavad hooned järk-järgult endale ostnud, kuna pikemas perspektiivis on soodsam olla omanik, mitte rentnik. Et rahuldada kasvavat vajadust bürooruumide järele – näiteks pärast ELi laienemist 2004. aastal –, on parlament eelistanud võimaluse korral hooneid osta ja mitte rentida. Sama kehtib üha enam ka parlamendi büroode kohta liikmesriikides.
Ostmine säästab palju raha – Euroopa Kontrollikoja hinnangul on see pikas perspektiivis 40–50% odavam kui rentimine. Parlamendi kasutatavatest hoonetest on parlamendi omanduses 87,5% (s.o 1 052 400 m2, rendipinda on 151 300 m2 ). Kui praegu parlamendile kuuluvate hoonete eest tuleks renti maksta, kuluks selleks umbes 163 miljonit eurot aastas.
Otsevalitava institutsioonina hoolitseb Euroopa Parlament selle eest, et tagada oma liikmete ja nende parlamentaarse töö ning parlamendi administratsiooni läbipaistvus, et kodanikud saaksid jälgida parlamendis toimuvaid arutelusid ja otsustusprotsessi. Viimastel aastatel on oluliselt täiendatud läbipaistvusmeetmeid parlamendi kodukorras ja suurendatud parlamendiliikmete tegevuse läbipaistvust. Kasutusele on võetud mitu vahendit, mis võimaldavad inimestel jälgida parlamendi tegevust ja eelkõige seadusandlikku tööd.
Läbipaistvusregister
Läbipaistvusregister on avatud kõigile huvirühmade esindajatele, kes tahavad ELi institutsioonide seadusandlikku tegevust ja poliitika rakendamist mõjutada. Registrist on näha, kes ja kelle nimel mingeid huvisid toetab ning milliseid ressursse selleks kasutatakse. Sel moel võimaldab register avalikku kontrolli, andes nii kodanikele kui ka teistele huvirühmadele võimaluse lobistide tegevust jälgida.
Registreeritud huvide esindajatel on õigus taotleda pääsu parlamendi tööruumidesse. Ainult registreeritud huvide esindajaid võidakse kutsuda parlamendikomisjonide avalikel kuulamistel sõnavõtjana osalema, neil on võimalus toetada parlamendiliikmete laiendatud töörühmade ja mitteametlike rühmade tegevust ja selles osaleda, saada e-posti teel teavet komisjonide tegevuse kohta, olla ürituste kaaskorraldajaks ja parlamendi presidenti patrooniks paluda. Registreeritud huvirühmade esindajad peavad järgima läbipaistvusregistri käitumisjuhendit.
Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu on otsustanud kehtestada reeglid, mis veelgi suurendavad huvirühmade esindajate tegevuse läbipaistvust ELi tasandil. Kavandatava uue institutsioonidevahelise kokkuleppe eesmärk on kaasata lobistide registri kohaldamisse ka nõukogu. Parlament, komisjon ja nõukogu tahavad teha registreerumise de facto kohustuslikuks, seades selle teatava lobitegevuse eeltingimuseks.
Lisateave kokkulepitud reeglite kohta: Parliament approves new rules for a common mandatory Transparency Register | Uudised | Euroopa Parlament (europa.eu)
Lisateave läbirääkimiste kohta: Avaleht | Inter-institutional negotiations on the Transparency Register | Euroopa Parlament (europa.eu)
Parlamendiliikmete ja huvirühmade esindajate kohtumiste läbipaistvus
Parlamendi kodukorras on ette nähtud, et raportöörid, variraportöörid ja komisjonide esimehed peavad iga raporti puhul internetis avaldama oma kohtumiste kava huvirühmade esindajatega, kes kuuluvad läbipaistvusregistrit käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaldamisalasse. Kõigil teistel parlamendiliikmetel on soovitatav oma kohtumistest vabatahtlikult aru anda. Teave huviesindajatega kohtumiste kohta avaldatakse parlamendiliikme profiililehel.
Raportit või arvamust koostav parlamendiliige võib lisada oma raportile nn õigusloomelise jalajälje ehk huviesindajate loendi, kellega ta nõu pidas. See loend annab ühtlasi tunnistust sellest, kui ulatuslikele väljastpoolt saadud eksperditeadmistele ja arvamustele raportöör on tuginenud. Kui raport on komisjonis vastu võetud, avaldatakse see koos õigusloomelise jalajäljega.
Parlamendiliikmete käitumisjuhend / majanduslike huvide deklaratsioon
Euroopa Parlamendi liikmed peavad järgima käitumisjuhendit, mis kohustab neid esitama üksikasjaliku majanduslike huvide deklaratsiooni, mis sisaldab teavet poliitiliseks tegevuseks saadud toetuse kohta (rahaline ja materiaalne toetus, personal). Parlamendiliikmed peavad deklareerima ka oma osalemise kolmandate isikute korraldatud üritustel, mille puhul kolmas isik kas hüvitab nende sõidu-, majutus- ja elamiskulud või tasub need otse.
Nii käitumisjuhendis kui ka parlamendi kodukorras on öeldud, et parlamendiliikmed ei tohi tegeleda tasustatud kutselise lobitööga, mis on otseselt seotud ELi otsustusprotsessiga. Parlamendiliikmete majanduslike huvide deklaratsioonid avaldatakse nende profiililehtedel.
Üldsuse juurdepääs dokumentidele
Euroopa Liidu kodanikel ja elanikel on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidega (ELi toimimise lepingu artikkel 15). Juurdepääs dokumentidele on Euroopa Liidu institutsioonide läbipaistvuspoliitika oluline osa.
Euroopa Parlamendi avaliku registri veebisait sisaldab viiteid dokumentidele, mille Euroopa Parlament on koostanud või saanud alates 3. detsembrist 2001. Suure enamikuga neist dokumentidest saab veebisaidil otse tutvuda ja neid tasuta alla laadida.
Dokumendid, millega ei ole võimalik registris vahetult tutvuda, võidakse teha kättesaadavaks taotluse alusel.
Kodanike teabenõuded
Kodanike teabenõuete üksus Ask EP vastab küsimustele Euroopa Parlamendi, selle seisukohtade ja tegevuse, ülesehituse, reeglite, volituste ja menetluste kohta. Ask EP ei anna aga õigusnõuandeid ega väljenda poliitilisi seisukohti.
Euroopa Parlamendi 2021. aasta eelarve on ligikaudu 2 miljardit eurot.
Tänu iga-aastasele eelarvele saab parlament toetada oma 705 saadiku tööd ja tegutseda 24 eri keeles. Parlamendi eelarve moodustab kõigi Euroopa Liidu institutsioonide halduskulude kogusummast viiendiku ja ELi üldeelarvest vaid 1,2 protsenti. Enamik Euroopa Liidu eelarvest investeeritakse tagasi liikmesriikidesse.
Parlamendi eelarvet hakatakse tavaliselt koostama veebruaris. Kõigepealt esitab peasekretär ettepaneku, kus kirjas järgmise aasta prioriteedid ja vahendid. Selle ettepaneku alusel võtab presidendist ja 14 asepresidendist koosnev juhatus vastu esialgse eelarvekava ja esitab selle parlamendi eelarvekomisjonile.
Ühele eelarvekomisjoni liikmele (keda nimetatakse eelarveraportööriks) antakse ülesanne koostada raport, milles tuleb sõnastada parlamendi töö tähtsaimad eesmärgid ja teha ettepanek selle kohta, kui palju raha nende eesmärkide täitmiseks tuleks eraldada.
Raport pannakse esmalt hääletusele eelarvekomisjonis. Seejärel hääletavad selle üle täiskogu istungil (tavaliselt mais) kõik saadikud. Parlamendi eelarvekava lisatakse Euroopa Liidu järgmise aasta eelarveprojekti. Parlamendiliikmed teevad eelarveprojektis muudatusi ja hiljemalt detsembris toimuval täiskogu istungil võetakse eelarve tavaliselt vastu.
Külaskäik Euroopa Parlamenti on suurepärane võimalus teada saada, kuidas toimib ELi parlamentaarne demokraatia ja kuidas parlamendis tehtavad otsused mõjutavad inimeste igapäevaelu. Parlamendi ja Euroopa Liidu töö, ajaloo ja toimimisega tutvumiseks leidub mitmesuguseid võimalusi. Euroopa Parlament võtab arvukalt külastajaid vastu nii oma tööhoonetes kui ka külastuskeskustes ja muuseumides.
Mitmesuguseid külastusvõimalusi leidub nii rühmadele kui ka üksikkülastajatele.
Igal aastal külastab umbes pool miljonit inimest Euroopast ja mujaltki Euroopa Parlamendi istungisaale Brüsselis ja Strasbourgis. Paljud tulevad koos külalisrühmaga (kas mõne parlamendiliikme kutsel või omal algatusel), aga ka üksikkülastajate arv on viimastel aastatel kasvanud. Külastusrühmi võtavad vastu parlamendi töötajad, kes tutvustavad oma tööd ja parlamendi üldist tegevust. Rühmad võivad kohtuda ka parlamendiliikmetega ja külastada istungisaali. Üksikkülastajad saavad istungisaaliga tutvuda interaktiivse multimeediagiidi abil, mis töötab 24 keeles, jälgida täiskogu istungit või reserveerida endale koha istungisaalis toimuvaks parlamendi esindaja infotunniks.
Euroopa Parlament peab oluliseks, et inimestel oleks lihtne parlamenti pääseda ning selle ruumide ja tegevusega tutvuda, sest selgus ja jälgitavus tugevdavad Euroopa Liidus demokraatlike õiguste kasutamist. Kuna Brüsselisse ja Strasbourgi sõit võib paljude liidu kodanike jaoks olla pikk ja kulukas, aitab parlament oma liikmetel osaliselt katta külastusrühmade kulusid.
Brüsselis saab lisaks parlamendihoonetele külastada Parlamentariumi ja Euroopa Ajaloo Maja, mis asuvad väljaspool parlamendi tööruume ja on avatud ka nädalavahetusel. Keskkooliõpilastele pakub Parlamentarium populaarset rollimängu, milles jäljendatakse Euroopa Parlamendi tööd. Õpilased asuvad parlamendiliikmete rolli ja peavad läbirääkimisi õigusaktide üle, mis puudutavad kõiki eurooplasi ja nende igapäevaelu.
Strasbourgis kuulub külastuskavasse Simone Veili nimeline parlamentaarium koos oma panoraamkino ja interaktiivsete vahenditega. Parlamendi ruumides Strasbourgis toimub ka õpilasprogramm Euroscola, mis annab tuhandetele 16–18-aastastele õpilastele võimaluse veeta üks päev parlamendiliikme rollis.
Et Euroopa Parlamenti inimestele lähemale tuua, on liikmesriikides avatud ka rida väiksemaid külastuskeskusi. Plaanis on rajada üks selline keskus igasse liikmesriiki. Nende nn Euroopa Elamuskeskuste eesmärk on pakkuda teavet ja ergutada kodanikke Euroopa asjades aktiivselt kaasa lööma.
Peale reaalse kohalesõitmise leidub ka muid viise Euroopa Parlamendiga tutvumiseks. Parlament on laiendanud virtuaalseid / digitaalseid külastusviise ning nüüd on valikus näiteks EP veebiarutelud ja Euroopa noorte veebiseminarid.
EP veebiarutelul saab süvendada oma teadmisi parlamendi volitustest, rollist ja tegevusest. Arutelu koosneb ettekandest ning sellele järgnevast küsimustevoorust. EP veebiarutelusid korraldatakse kõigis Euroopa Liidu 24 ametlikus keeles.
Noortele korraldatakse Euroopa noorte veebiseminare. Need kujutavad endast mõttetalguid, kus Euroopa eri paigust pärit noored arutavad liidu aktuaalseid probleeme ja otsivad neile uusi lahendusi. Seminari lõpetab kohtumine parlamendiliikmega, kellele osalejad saavad oma ideid tutvustada. Euroopa noorte veebiseminare korraldatakse peamiselt inglise, prantsuse ja saksa keeles.
Iga aasta mai algul tähistatakse Euroopa Parlamendis Euroopa päeva. Sel puhul korraldavad parlamendi teenistused ja fraktsioonid Strasbourgis ja Brüsselis mitmesuguseid üritusi.