Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Parlamendi valimised
Euroopa Parlamendi ülesehitus
ja töökorraldus
Kaasotsustusmenetlus
ja teised menetlused
Euroopa Parlamendi eelarvepädevus
Pädevus kontrollida eelarve täitmist
Demokraatliku kontrolli teostamine
Euroopa Parlamendi saadikute statuut ja
üle-euroopalised parteid
Ajutised komisjonid
ja uurimiskomisjonid
Teised EL institutsioonid
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kodanike õigused
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE



Mõned Euroopa Parlamendi töökorralduse iseärasused on oma olemuselt ikka veel üllatavalt "riiklikud" mitte aga "euroopalikud". Saadikutele ei maksta ühesugust palka. Palka maksavad liikmesriigid ja see on võrdne rahvusriigi parlamendi ametipalgaga. Isegi Euroopa Parlamendi valimisteks pole Euroopa tasandi erakonnad veel asendanud riiklikke parteisid. Ühtse palga ja tingimustega seostuvad pingutused on praeguseks seiskumas. Seevastu Euroopa tasandi erakondade loomist on saatnud suurem edu.

Euroopa Parlamendi liikmetele kohanduvad erinevad reeglid, mis puutub nende staatusesse, palka, kulutustesse ja saadikupuutumatusesse. Osadel juhtudel alluvad saadikud oma riigi seadustele, teistel juhtudel kehtivad nende kohta liidu ettekirjutused. See põhjustab erinevaid kõrvalekaldeid. Näiteks saab Hispaania Euroopa Parlamendi liige sama palju palka kui Cortés'i liige, samas kui Saksa Euroopa Parlamendi liige saab sama palju palka kui Bundestagi liige. Euroopa Parlamendi liikmetele mitte ainult ei maksa palka nende oma riik vaid ka neid maksustatakse vastavalt riiklikele seadustele. Samas teevad nad kõik sarnast tööd ning töötavad peamiselt Brüsselis ja Strasbourg'is.

Viimastel aastatel on tehtud pingutusi "ühise statuudi" ehk ühtse reeglistiku väljatöötamiseks, mis kõrvaldaks kõik erinevused. Siiski peavad statuudi heaks kiitma mitte ainult Euroopa Parlamendi saadikud vaid ka liikmesriikide valitsused. Euroopa Parlamendi liikmed lootsid probleemile lahendust, kui 2003. aasta juunis nõustus parlament statuudi eelnõuga pärast aastaid kestnud läbirääkimisi liikmesriikide valitsustega, kes saavad kokku ministrite nõukogus. Kuid ministrite nõukogu oli vastu kolmele punktile: parlamendiliikmete pensionile mineku iga, palkade maksustamine ning privileege ja immuniteete käsitlevad küsimused, mida saab muuta ainult liikmesriikide valitsustega läbirääkimiste tulemusel.

Parlamendi vastuseks oli uus hääletus 2003. aasta detsembris, kus suure enamuse toetusel otsustati kõrvaldada vaidlusküsimused. Tulles vastu paljude liikmesriikide valitsuste soovile jätkata saadikute maksustamist riikliku tulumaksuga, vaatamata sellele, et palka hakatakse maksma liidu eelarvest, nõustus parlament, et parlamendiliikmed on maksukohuslased nii Euroopa kui ka oma riigi ees. Ainsaks tingimuseks oli topeltmaksustamise keeld (nõukogu poolt heakskiidetud punkt). Parlament nõustus tegelema immuniteetide ja privileegidega eraldi, paludes liikmesriikidel üle vaadata sellekohane protokoll aastast 1965. Lõpetuseks pakkusid parlamendiliikmed pensioniea alase kompromissi, mis oli tolleaegsele eesistujariigile Itaaliale endasõnutsi vastuvõetav: Euroopa Parlamendi liikmetel oleks olnud õigus minna pensionile alates 63. eluaastast (erinevalt nõukogu soovitud 65 eluaastat või parlamendi poolt juunis pakutud 60 eluaastast).

Tundus, et kakskümmend viis aastat pärast esimesi Euroopa Parlamendi otsevalimisi, oli lõpuks saabunud olukord, kus kõigile saadikutele kehtivad samad reeglid. Kuid ootamatult ja viimasel hetkel – 26. jaanuari 2004. aasta nõukogu istungil, kus pidi heaks kiidetama statuudi eelnõu – polnud paljud ministrid nõus parlamendiliikmetele ettenähtud palgatasemega, mis oleks olnud pool Euroopa Kohtu kohtuniku palgast ning millele kuni selle ajani polnud vastuseisu olnud. Seetõttu on kogu statuudi menetlus peatatud ja uuel parlamendil seisab ees julguse kogumine järgmisele katsele minekuks.

Euroopa erakonna statuut

Euroopa tasandi erakondade rahastamist ja õiguslikku staatust käsitlevale statuudile sai osaks parem saatus. Praegu valitakse Euroopa Parlamendi liikmed koduste poliitiliste parteide esindajatena kuigi Brüsselisse saabudes hakkab nende tegevus tavaliselt käima läbi ühe "poliitilise fraktsiooni", mis esindab riiklikke parteisid ühendavaid poliitilisi vaateid. Väljaspool Euroopa Parlamenti asutasid mõned peamised parteid juba pikka aega tagasi üle-euroopalisi liite, kuigi neil puudus poliitilistele parteidele omane ühtsus ja avalik mõju. Siiski on aastate jooksul moodustatud mõned Euroopa tasandi erakonnad nagu näiteks EPP (kristlikud demokraadid/paremtsentristid), Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei, ELDR (liberaalid), Euroopa Vaba Ühendus (peamiselt regionaalsed parteid) ja Rohelised, samas kui ülejäänud on loomisel.

Arvatakse, et Euroopa Liidu tasandi erakonnad võiksid saavutada rohkem tähelepanu, eriti vastukaaluks valitsevale trendile, kus Euroopa Parlamendi valimisvõitlus toimub pigem kodustel teemadel. Euroopa Ühenduse asutamislepingus öeldakse, et "Euroopa tasandi erakonnad on oluliseks integratsioooni teguriks liidus. Nad annavad oma panuse Euroopa teadlikkuse kujundamisele ja liidu kodanike poliitilise tahte väljendamisele". Vaatamata tähtsusele, mida Euroopa tasandi erakonnad kannavad, kulus aega – kuigi mitte nii kaua kui Euroopa Parlamendi liikmete statuudi korral – et jõuda kokkuleppele liikmesriikide valitsuste ja parlamendi vahel Euroopa tasandi erakondade tunnustamiseks, mis toob kaasa ka nende parteide rahastamise liidu eelarvest.

Määrus "Euroopa tasandi erakondade" kohta, mis jõustub 2004. aasta juulis pärast Euroopa Parlamendi valmisi, näeb ette, et juhul kui Euroopa tasandi erakond soovib tunnustamist ja seeläbi ka liidu vahenditest rahastamist, peab erakond olema esindatud vähemalt veerandis liikmesriikides Euroopa Parlamendi liikmetega või riikide parlamentides või piirkondlikes assambleedes või olema saavutanud vähemalt veerandis liikmesriikides vähemalt kolm protsenti igas liikmesriigis antud häältest viimastel Euroopa Parlamendi valmistel. Euroopa tasandi erakond peab järgima Euroopa Liidu põhimõtteid, s.t. vabaduse, demokraatia, inimõiguste austamise ja põhiliste vabaduste ning seaduslikkuse põhimõtteid.

Euroopa tasandi erakondade rahastamiseks on liidu eelarves ette nähtud 8,4 miljonit eurot aastas. Sellest 15% jaotatakse võrdsetes osades erakondade vahel ning ülejäänu jagatakse proportsionaalselt Euroopa Parlamenti valitud liikmete arvuga. Euroopa Liidu eelarvest rahaliste vahendite saamiseks peab Euroopa tasandi erakond igal aastal esitama taotluse Euroopa Parlamendile. Kõiki saadud vahendeid võib kasutada ainult poliitilises programmis näidatud eesmärkidega otseselt seotud kulude katteks ja ei või kasutada riikide erakondade otseseks või kaudseks rahastamiseks.

Euroopa tasandi erakond peab iga aasta avaldama oma tulud ja kulud ning deklareerima oma rahastamisallikad esitades nimekirja annetajatest ja iga annetaja annetustest, mis ületavad 500 eurot. Euroopa tasandi erakond ei või vastu võtta anonüümseid annetusi, annetusi juriidilistelt isikutelt, milles riigi osalus on rohkem kui 50 %, ega annetusi üksikisikutelt või organisatsioonidelt, kui need ületavad 12 000 eurot aastas.



  
Raportöörid:
  
Euroopa Parlamendi liikmete statuudi vastuvõtmine: Willi Rothley (PES, D)
Euroopa tasandi erakondade statuut ja rahastamine: Jo Leinen (PES, D)
  
Euroopa Liidu Teataja - lõppaktid:
  
Euroopa Parlamendi liikmete statuudi vastuvõtmine - parlamendi poolt vastu võetud tekst
Euroopa Parlamendi liikmete statuudi vastuvõtmine - parlamendi poolt vastu võetud resolutsioon
Euroopa tasandi erakondade statuut ja rahastamine

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004