Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Parlamendi valimised
Euroopa Parlamendi ülesehitus
ja töökorraldus
Kaasotsustusmenetlus
ja teised menetlused
Euroopa Parlamendi eelarvepädevus
Pädevus kontrollida eelarve täitmist
Demokraatliku kontrolli teostamine
Euroopa Parlamendi saadikute statuut ja
üle-euroopalised parteid
Ajutised komisjonid
ja uurimiskomisjonid
Teised EL institutsioonid
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kodanike õigused
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE


Euroopa Liidu institutsioonid

Euroopa Liit ei ole ei Ameerika Ühendriikidele sarnanev liitriik ega ka lihtsalt koostööorganisatsioon nagu Ühendatud Rahvaste Organisatsioon. Euroopa Liit on ainus omataoline poliitiline, juriidiline ja institutsionaalne ehitis. Euroopa Liidu liikmesriigid, olles otsustanud ellu viia ühispoliitikat,  jäävad sellest hoolimata suveräänseks. Ühispoliitika määratlemiseks ja elluviimiseks on loodud institutsioonid. Järgnevalt lühike kirjeldus neist tähtsaimate kohta.
 
Kogu Euroopa Liidu toimimine toetub institutsionaalsele kolmnurgale: Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament. Euroopa Komisjoni, mis on Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamislepingu kohaselt tõeline riigiülene institutsioon, roll on alates Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamislepingu sõlmimisest mõningal määral vähenenud. Komisjon jääb sellegipoolest tänapäevase Euroopa integratsiooni keskseks jõuks. Talle kuulub algatusõigus õigusaktide ja eelarve valdkonnas:  Euroopa Komisjon koostab õigusaktide eelnõud. Vastukaaluks omavad otsustusõigust valitsuste esindajaid koondav Euroopa Liidu Nõukogu ja kodanikke esindav Euroopa Parlament. Nimelt jagavad need kaks institutsiooni seaduslikku ja eelarvelist otsustusõigust. Sellele eriomasele kolmnurgale on aja jooksul lisandunud neljas "tipp", Euroopa Ülemkogu, mis annab ühenduse elule rütmi.
 
Euroopa Ülemkogu

EMÜ riigipead ja valitsusjuhid on kohtunud mitteametlikult alates 1961. aastast. 1974. aastal otsustati nendele tippkohtumistele omistada tähtsam ja korrapärasem roll. Sündis Euroopa Ülemkogu, mis käib sellest ajast alates koos kaks korda aastas, et anda hoogu liidu arengule ja määratleda üldisi poliitilisi suuniseid. Euroopa Ülemkogul ei ole õigustloovat võimu.  Tema seisukohad otsustatakse konsensuse alusel. Ülemkogu kokkuvõtetel ei ole tänase päeva seisuga õiguslikku väärtust, kuid see ei vähenda nende kaalu liidu töö suunamisel, kuna nendega nõutakse pidevalt teistelt institutsioonidelt konkreetsete meetmete kasutuselevõttu.

Euroopa Ülemkogu koosneb riigipeadest, valitsusjuhtidest ja Euroopa Komisjoni presidendist. Vastavalt väljakujunenud tavale on Euroopa Parlamendi president Euroopa Ülemkogu regulaarne külaline, kes pöördub kõnega ülemkogu poole iga kohtumise alguses. Hetkel langeb Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujamaa kokku riigiga, mis on ministrite nõukogu pooleaastase tööperioodi eesistuja. 2003. aastal Euroopa Tulevikukonvendi poolt välja töötatud Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu sätestab aga pikema eesistumisperioodi: Euroopa Ülemkogu eesistuja valitakse riigipeade ja valitsusjuhtide poolt häälteenamusega kahe ja poole aastaseks ametiajaks (vaata meie infolehte konvendi kohta).

Euroopa Ülemkogu tuleb edaspidi kokku neli korda aastas. Kahel viimasel aastal on Euroopa Ülemkogu kogunenud vaheldumisi Brüsselis ja pooleaastase tööperioodi eesistujaks olevas liikmesriigis. Alates 1. maist 2004 toimuvad kõik ülemkogu kohtumised Brüsselis.
 
Ministrite nõukogu

Ministrite nõukogu ehk Euroopa Liidu Nõukogu koosneb ühest ministeeriumi tasandi esindajast liikmesriigi kohta. Ministrite nõukogus saavad kokku erinevad vaatenurgad rahvuslikul tasandil otsustamist vajavate küsimuste kohta.  Ministrite nõukogu on koos Euroopa Parlamendiga üks seadusandliku ja eelarvevõimu kahest harust, kuid tal on ka täidesaatva võimu teostamise õigus. Kuni 2002. aastani võis nõukogu kokku tulla kuueteistkümne erineva "töögrupina" sõltuvalt valdkondadest. Edaspidi otsustati nõukogu koosolekud ratsionaliseerida üheksaks töögrupiks: üldpoliitika ja välissuhted; majandus- ja finantspoliitika; justiits- ja siseküsimused; tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervis ja tarbijakaitse; konkurents; transport, kommunikatsioon ja energia; põllumajandus ja kalandus; keskkond; haridus, noorsugu ja kultuur.

Ministrite nõukogu peakorter asub Brüsselis, kuid aprillis, juunis ja oktoobris tuleb ta kokku Luxembourg'is. Eesistuja koht vahetub liikmesriigiti iga poole aasta tagant 2006. aastani kindlaks määratud graafiku järgi: Iirimaa ja Holland aastal 2004, Luksemburg ja Suurbritannia aastal 2005, Austria ja Soome aastal 2006. Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu sätestab pikemad vahelduvad eesistumisperioodid kestusega üks aasta, mille järjekorra peaks liikmesriikide vahel toimuvat võrdse rotatsiooni põhimõtet järgides ühehäälselt vastu võtma Euroopa Ülemkogu.

Välja arvatud juhul, kui õigusaktide sätted näevad ette teisiti (näiteks maksupoliitika või teatud sotsiaalküsimuste puhul), võtab nõukogu vastu otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega. Hetkel arvestatakse liikmesriikide hääli vastavalt nende rahvaarvule, kuid järgides väheneva proportsionaalsuse põhimõtet, mis liigub 10 häälelt kõige suurema rahvaarvuga liikmesriikidele (Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia) 2 häälele kõige väiksema rahvaarvuga liikmesriikidele (Küpros, Luksemburg ja Malta). 25-liikmelises ministrite nõukogus on alates 1. maist 2004 kokku 124 häält, millest 88 on vaja kvalifitseeritud hääleenamuse saavutamiseks. Selline süsteem kehtib vaid mõni kuu.

Vastavalt Nizza lepingule muudetakse alates 1. novembrist 2004 häälte arvestamise süsteemi loogika järgi, mis muudab selle suurtele liikmesriikidele soodsamaks, kuid jätab neile alates samast kuupäevast vaid ühe voliniku.  Uus häältearvestamise süsteem annab 29 häält eelnimetatud neljale suurele riigile, 27 häält Hispaaniale ja Poolale, 13 Hollandile, ... ja 3 Maltale. Ehk siis kokku 321 häält, mis on ära jaotatud 25 liikmesriigi vahel, kusjuures kvalifitseeritud hääleenamuse saavutamiseks määratud lävi on 232 häält.

Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõus tehakse ettepanek asendada see keeruline süsteem märksa lihtsama kahekordse häälteenamusega: kvalifitseeritud häälteenamus oleks saavutatud juhul, kui vähemalt pooled liikmesriikidest, kes hõlmavad 60% liidu elanikkonnast, hääletavad otsuse poolt. Peamiselt just selle muudatuse osas ei jõudnudki Euroopa Ülemkogu oma 2003. aasta detsembri Brüsseli kohtumise käigus kokkuleppele.
 
Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon on poliitiliselt sõltumatu ühisorgan, mis esindab Euroopa Liidu üldisi huve. Isegi kui Euroopa Ülemkogu võimu kasv on Euroopa Komisjonile varju heitnud, jääb viimane Euroopa Liidu institutsionaalse süsteemi hädavajalikuks mootoriks. Komisjonil on ainuvõim luua seaduseelnõusid; teatud riigiülene võim, mis puudutab eriti konkurentsipoliitika valdkonda; komisjon valvab õigusaktide täitmise järele ja võib sellega seoses aru pärida liikmesriikidelt Euroopa Kohtu ees, kui liikmesriigid ei täida oma kohustusi; lõpuks langeb komisjonile vastutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuste elluviimise ja eelarve täitmise osas. Konkurentsi, väliskaubanduse ja põllumajanduspoliitika valdkonnas on komisjonil muuhulgas sõltumatu võim, näiteks trahvi tegemisel mingile ettevõttele või Maailma Kaubandusorganisatsiooni tegevuse raames läbirääkimiste pidamisel.

Termini all "komisjon" mõistetakse nii pidevat juhtimist, mis kindlustab kõikide eeltoodud ülesannete täitmise, kui ka poliitilist volinike kolleegiumist koosnevat institutsiooni peakorteriga Brüsselis. Volinike ametiaega pikendati viiele aastale, et viia see vastavusse parlamendi ametiaja kestusega, kelle üks esimestest ülesannetest on, täpsemalt, nimetada ametisse komisjoni president ja seejärel volinike kolleegium kogu koosseisus. Liikmesriigid pakuvad välja volinikud, kuid põhimõtteliselt on volinikud liikmesriikidest sõltumatud. Küll aga vastutab volinike kolleegium Euroopa Parlamendi ees, kellel on õigus komisjon umbusaldushääletusega laiali saata (seda ei ole veel kunagi toimunud).

Volinike arvu võetakse sageli kui eeltingimust, mis tagab komisjoni töö tõhususe. Siiamaani arvestati "suurtele" liikmesriikidele kaks volinikku ja ülejäänutele üks ehk 20 volinikuga komisjon 15 liikmesriigiga Euroopa Liidule. Seoses laienemisega 1. mail 2004 on seda arvu tõstetud 30-le, mis eraldab ühe volinikukoha liituva riigi kohta. Uude komisjoni, mis alustab ametiaega novembris 2004, ei kuulu rohkem kui üks volinik liikmesriigi kohta ehk kokku 25 volinikku. Vastavalt Nizza lepingule peaks volinike arv olema väiksem kui 27 kui Euroopa Liit laieneb 27 liikmesriigini. Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu kohaselt peaks 2009. aastaks "hääleõiguslike" volinike arv viidama 15-ni, komisjoni president ja (tulevane) liidu välisminister kaasa arvatud, samal ajal kui hääleõiguseta volinike kindlaksmääramata arv jääks samaks. Nende kahe "volinikekategooria" tegevuse toimimine lähtuks põhijoontes võrdsest rotatsioonist liikmesriikide vahel.
 
Euroopa Parlament

Institutsionaalse kolmnurgakujulise skeemi raames on kahtlemata Euroopa Parlamendi võim kõige enam kasvanud viimaste aastakümnete jooksul, eriti pärast selle esimesi valimisi üldistel valimistel 1979. aastal. Tänu kaasotsustamisemenetluse laienemisele, mille osakaal peaks veelgi suurenema Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu järgi, on parlamendist saanud nõukogu kõrval tõeline seadusandlik jõud. Kui peaksime võrdlema ühenduse mudelit klassikalise liitriigi süsteemiga, esindaks Euroopa Parlament rahvast ehk alamkoda ja nõukogu oleks teatud määral nagu liidumaade esindus ehk ülemkoda.

Praegu ametiaega lõpetavas parlamendis on 626 parlamendiliiget. Laienemise ja kohtade jaotamise uue süsteemiga kuulub parlamenti pärast 13. juuni 2004. aasta valimisi 732 parlamendiliiget. Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu sätestab parlamendiliikmete maksimumarvuks 736 liiget ja määrab kõige väiksematele liikmesriikidele minimaalselt neli parlamendiliiget.

Euroopa Parlament asub Strasbourg'is, kus toimuvad iga-aastased 12 täiskogu neli päeva kestvat osaistungjärku, kuid parlamendi komisjonid ja fraktsioonid kohtuvad Brüsselis, kus toimuvad ka lisaistungjärgud, samal ajal kui parlamendi juhtimine on jaotatud Brüsseli ja Luxembourg'i vahel.
 
(Meie infolehed on loodud Euroopa Parlamendi valimisi silmas pidades, kaheksa neist selgitavad muuseas parlamendi peamisi pädevusi ja toimimist.)
 
Muud institutsioonid ja organid

Poliitiliste institutsioonide kõrval täiendavad Euroopa Liidu institutsioonilist maastikku paljud muud institutsioonid. Euroopa Kohus asukohaga Luxembourg'is tagab ühenduse õigusaktide järgimise. Euroopa Kohtu poole võivad pöörduda ka teised institutsioonid. Euroopa Kohust ei tohi segamini ajada Euroopa Inimõiguste Kohtuga, mille peakorter on Strasbourg'is ja mis sõltub Euroopa Nõukogust. Teine Luxembourg'is tegutsev institutsioon, Euroopa Kontrollikoda valvab ühenduse usaldusväärse finantsjuhtimise üle. Ombudsmani peakorter asub Strasbourg'is ja tema valvab, et Euroopa Liidu institutsioonid tegutseksid liidu kodanike huvisid silmas pidades kooskõlas õigusaktidega (vaata meie infolehte Euroopa kodakondsuse kohta).

Finantsinstitutsioonidest vastutab Euroopa Keskpank peakorteriga Frankfurdis eurotsooni rahapoliitika eest (vaata meie infolehte Euroopa Keskpanga demokraatlikust kontrolli kohta). Euroopa Investeerimispank peakorteriga Luxembourg'is finantseerib Euroopa investeerimisprojekte.

Brüsselis asub kaks nõuandvat organit: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, mis esindab Euroopa Liidu majandus-, sotsiaal- ja kodanikuühiskonnaorganisatsioone, ning Regioonide komitee, mis väljendab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste huve.

Lõpuks on liidul viisteist spetsialiseerunud agentuuri, mille peakorterid on jaotatud enamiku liikmesriikide vahel ja mis täidavad spetsiifilisi tehnilisi, teaduslikke või juhtimisülesandeid, näiteks keskkonna, ravimite või toidu ohutuse valdkonnas.


  
Viidad Euroopa Liidu institutsioonidele ja organitele:
  
Euroopa Liidu Nõukogu
Euroopa Komisjon
Euroopa Parlament
Euroopa Kohus
Euroopa Kontrollikoda
Euroopa Ombudsman
Euroopa Keskpank
Euroopa Investeerimispank
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
Regioonide komitee
Euroopa Ühenduse agentuurid

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004