Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Parlamendi valimised
Euroopa Parlamendi ülesehitus
ja töökorraldus
Kaasotsustusmenetlus
ja teised menetlused
Euroopa Parlamendi eelarvepädevus
Pädevus kontrollida eelarve täitmist
Demokraatliku kontrolli teostamine
Euroopa Parlamendi saadikute statuut ja
üle-euroopalised parteid
Ajutised komisjonid
ja uurimiskomisjonid
Teised EL institutsioonid
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kodanike õigused
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE

> EPP-ED Group
> The Convention
> Key elements on institutional reform


Täievoliline seadusandja

Millega tegeleb Euroopa Parlament? Sarnaselt demokraatlike riikide parlamentidega kontrollib Euroopa Parlament täidesaatvat võimu ja eelarverahade kasutamist ning võtab vastu seadusi. Euroopa Ühenduste algusaastail oli olukord teistsugune. Seadusandlikus plaanis oli Euroopa Parlament, mis kandis siis lihtsalt assamblee nime, ainult nõuandev institutsioon, kelle arvamus ei olnud siduv. Õigusaktide väljatöötamisega tegeles liikmesriikide valitsusi koondav nõukogu. Vastavalt liikmesriikide vahel sõlmitud lepingutele on parlamendi seadusandlik võim ajapikku tugevnenud ning paljudes valdkondades on ta täna kaasotsustamismenetluse kaudu kaasatud õigusloomesse võrdväärselt nõukoguga.

1957. aastal sõlmitud Rooma lepingu kohaselt eeldas õigusloome kahe institutsiooni koostööd: Euroopa Ühenduste Komisjon oli eelnõude algatajaks, nõukogu otsustajaks. Assamblee koosnes kaudsetel valimistel mandaadi saanud saadikutest, kellel praktiliselt puudus võimalus õigusloomes kaasa rääkida. Tänapäeval on Euroopa Komisjonil veel säilinud ainupädevus algatada õigusaktide eelnõusid, kuid nõukogul ja parlamendil on õigus eelnõu algatamist komisjonilt ametlikult taotleda. Nüüd on parlamendil ka võimalus algatatud õigusaktide sisu oluliselt muuta. 1992. aastal Maastrichti lepingusse sisse kirjutatud kaasotsustamismenetlus, mida rakendatakse umbes 15 valdkonnas (siseturg, teadusuuringud, keskkond, tarbijakaitse, haridus, tervishoid jne.), annab parlamendile nõukoguga võrdse staatuse.

Amsterdami ja Nizza lepingud suurendasid valdkondade arvu, kus kaasotsustusmenetlust rakendatakse. Täna kohaldatakse seda menetlust ligi neljakümnes erinevas Euroopa Liidu pädevusse kuuluvas valdkonnas. Eelnevast binaarsest süsteemist on kujunenud kolmnurk: Euroopa Komisjon on endiselt õigusaktide eelnõude algataja, kuid otsustusõigus jaguneb nõukogu ja parlamendi vahel ning seda valdkondades, mis puudutavad otseselt euroopa kodanike igapäevast elu.

Areng parlamentaarse demokraatia suunas jätkub. Euroopa Tulevikukonvendi soovituse kohaselt peaks kaasotsustamismenetlust kohaldama vähemalt 80 valdkonnas, mille puhul nõukogus on nõutav enamushääletus: varjupaiga andmine, sisserändepoliitika, piirikontroll, õigusalane koostöö kriminaalasjades, politseikoostöö, kultuur, päästeteenistus jne. Seda menetlust ei kohaldata liikmesriikide põhiseadust või tundlikke valdkondi puudutavate küsimuste suhtes, näiteks maksud, mõned sotsiaalpoliitikavaldkonnad, välispoliitika ja kaitsepoliitika.

Kuidas kaasotsustamismenetlus toimib?

Kõikide õigusaktide eelnõude algatajaks on Euroopa Komisjon, kes vastutab lepingute täitmise ja ühispoliitikate ning siseturu tõrgeteta toimimise eest. Eelnõud esitatakse üheaegselt parlamendile ja nõukogule.

Pärast arutelu vastavas parlamendikomisjonis annab parlament dokumendile esimesel lugemisel täiskogu istungil lihthäälteenamusega oma hinnangu. Enamikul juhtudel tehakse Euroopa Komisjoni pakutud teksti kohta muudatusettepanekuid. Viimane otsustab muudatusettepanekud kas osaliselt või täielikult heaks kiita ning esitab seejärel muudetud teksti nõukogule.

Kui nõukogu muudatusettepanekud kvalifitseeritud häälteenamusega heaks kiidab (v.a. valdkonnad, kus nõutakse ühehäälset otsust, näiteks kultuur, isikute vaba liikumine, sotsiaalkindlustus jne.) on õigusakt vastu võetud. Vastupidisel juhul võtab nõukogu esimesel lugemisel vastu ühise seisukoha. Hetkest mil nõukogu ühine seisukoht parlamendile edastatakse, on parlamendiliikmetel 3 kuud aega uue tekstiversiooni esitamiseks.

Teisel lugemisel on parlamendis selleks, et õigusakt koos uute muudatusettepanekutega või ilma nendeta vastu võetaks, vajalik absoluutne häälteenamus, s.t. 626 praegusest parlamendiliikmest peavad oma poolthääle andma 314.

Juhul kui parlament hääletab kindlalt ühise seisukoha poolt (või ei võta seisukohta enne kolme kuu möödumist), rakendub õigusakt automaatselt. Vastupidisel juhul, kui parlament ühise seisukoha tagasi lükkab, lõpeb menetlemine koheselt ning õigusakt jääb vastu võtmata.

Sageli teeb parlament ühise seisukoha kohta oma muudatusettepanekud, mis esitatakse arvamuse saamiseks Euroopa Komisjonile, kes omakorda esitab nõukogule ettepaneku uue versiooni. Nõukogu saab sellel etapil hääletada kvalifitseeritud häälteenamusega parlamendi muudatusettepanekute poolt. Õigusakti heakskiitmiseks koos Euroopa Komisjonis negatiivse hinnangu saanud muudatusettepanekutega on nõutav ühehäälsus. Õigusakt on vastu võetud, kui nõukogu hääletab hiljemalt kolm kuud peale dokumendi saamist kõikide parlamendi tehtud muudatusettepanekute poolt.

Juhul kui nõukogu ei kiida Euroopa Parlamendi tehtud muudatusettepanekuid heaks, rakendatakse lepitusmenetlust. Iga õigusakti läbiarutamiseks moodustatakse võrdsetel alustel spetsiaalne lepituskomisjon, kuhu kuulub 15 nõukogu liiget ja 15 parlamendiliiget, nende hulgas kindlasti EP asepresident, raportöör ja pädeva parlamendikomisjoni esimees. Euroopa Komisjoni esindaja roll läbirääkimistel on lähendada osapoolte seisukohti. Enamasti õnnestub lepituskomisjonil välja töötada ühistekst, mis esitatakse uuesti heakskiitmiseks nii nõukogule kui parlamendile. Õigusakti vastuvõtmiseks kolmandal lugemisel on nõukogus vajalik kvalifitseeritud häälteenamus ja parlamendis antud häälte enamus. Õigusakt loetakse vastu võetuks, kui nii nõukogu kui parlament hääletavad selle poolt. Juhul kui üks institutsioonidest tähtaja möödudes akti heaks ei kiida, menetlus katkeb ja õigusakt jääb vastu võtmata.

Alates Amsterdami lepingu jõustumisest 1999. aasta mais ehk mõni nädal enne praeguse parlamendikoosseisu töö algust on kaasotsustamismenetlust kohaldatud 300 õigusakti arutamisel. Veerand nendest võeti vastu juba esimesel lugemisel ja rohkem kui pooled teisel lugemisel. Vähem kui veerand eelnõudest jõudsid lepituskomisjoni. Viimane on aja jooksul vähenenud sedamööda, kuidas on arenenud mitteametlikud kontaktid ja läbirääkimiskogemus kolme institutsiooni vahel, mille eesmärgiks on leida kompromiss enne arutelu jõudmist lepituskomisjoni. Praeguseks on parlamendi täiskogu lepitusmenetluses saavutatud kompromissid lükanud tagasi vaid kolmel korral: biotehnoloogiliste leiutiste patenteermine (märtsis 1995), ülevõtmispakkumised (juulis 2001) ja sadamateenuste liberaliseerimine (novembris 2003). Ülevõtmispakkumiste osas tuli Euroopa Komisjon välja uue direktiivieelnõuga, mis sobis paremini parlamendi nägemusega (v.t. finantsteenuste alast infolehte).

Muud menetlused

Konsultatiivmenetlust, mida ühenduse algusaastail laialdaselt kasutati, rakendatakse nüüd vaid nn. tundlike valdkondade puhul, kus on vaja nõukogu ühehäälset nõusolekut (näiteks maksu- ja tööstuspoliitika, asulaplaneerimine), samuti kahes valdkonnas, kus hääletamisel nõutakse kvalifitseeritud häälteenamust: põllumajandus- ja konkurentsipoliitika. Selle menetluse korral ei saa parlament takistada õigusaktide vastuvõtmist nõukogus ega teha muudatusettepanekuid. Euroopa Komisjon võib parlamendiliikmete arvamusega siiski arvestada ja teha õigusakti eelnõusse muudatusi. Nõukogu võib muudetud eelnõud omakorda muuta vaid ühehäälselt.

Koostöömenetlus, mis viidi sisse 1987. aastal ühtse Euroopa aktiga, et anda parlamendi arvamusele suurem kaal, jätab lõpliku sõnaõiguse siiski nõukogule. Kui parlament lükkab nõukogu ühise seisukoha tagasi, võib viimane ühehäälse otsuse korral õigusakti siiski vastu võtta. Kui parlament taotleb muudatusi, peab Euroopa Komisjon õigusakti eelnõu sõnastust muutma, nõukogu võib seejärel oma muudatusi teha vaid ühehäälselt. See menetlusvorm on peaaegu taandunud kaasotsustamisemenetluse ees. Tänapäeval rakendatakse koostöömenetlust vaid väga piiratud ulatuses majandus- ja rahaliitu puudutavates valdkondades.

Nõusolekumenetlus viidi sisse ühtse Euroopa aktiga. Selle menetluse kohaselt peab nõukogu saama enne teatud väga tähtsate otsuste tegemist (näiteks uute riikide vastuvõtmine Euroopa Liitu ja assotsiatsioonilepingute sõlmimine) Euroopa Parlamendi nõusoleku. Parlament võib hääletada ettepaneku poolt või vastu, kuid ei saa seda muuta. Otsus loetakse vastu võetuks, kui selle poolt hääletab parlamendiliikmete absoluutne enamus. Maastrichti leping laiendas nõusolekumenetlust ka üldisele valimisõigusele, õigusele vabalt liikuda ja elukohta valida ning struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi käsitlevatele õigusaktidele. Amsterdami leping näeb ette selle menetluse kohaldamist meetmete kasutusele võtmiseks, kui mõni liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt põhilisi inimõigusi.



Lepituskomisjon

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004