| Kõik on digitaalne. Tekstid, muusika ja filmid on tänu uule meediale igal ajal ja igal pool kättesaadavad ning neid on võimalik kerge vaevaga piiramatult kopeerida. Infoühiskonnas on tarbijal võimalik saada andmeid alati ja kõikjalt ning see muudab elu kiiremaks. Samuti on tarbijal võimalik kasutada laia teabevalikut. Raamatukokku minemise asemel võib ta lugeda teaduslikku kirjandust internetis. Tal on võimalik kopeerida endale ise muusikat ja palju muud.
Uus tehnika loob uued võimalused. Ent pakkudes teiste loomingu najal etteaimamatuid võimalusi, ei tohi see takistada maksmast korralikku tasu autoritele, produtsentidele ja näitlejatele. Sama kehtib kunstiteoste ostu-müügi kohta. Euroopa Liidu seadusandja peab õiglaseks, et kunstnik saab tulu oma teoste nii esimesest müügist kui ka järgnevatest. Selle eest, et teose autorile oleks tema töö eest kindlustatud pikaajaline tulu, ja et loomingulisus tasuks end ära ka tulevikus, kannavad hoolt kaks uut Euroopa Liidu raamseadust.
Autorile ei tohi jääda väiksem osa
Euroopa Liit soovib edendada infoühiskonda ning aidata kaasa innovatiivsete toodete ja teenuste loomisele. Autoriõiguste ühtlustamise direktiiv peab kindlustama õiglase hüvitise. Veel soovib Euroopa Liit kaitsta illegaalsete mahhinatsioonide - nagu tootepiraatlus - eest ja esitab seepärast liidu liikmesriikidele ühised eeskirjad teoste paljundamiseks, kopeerimiseks ja levitamiseks. Direktiiv kohandab liidu autoriõiguse tehniliste edusammudega. Lisaks sellele muudab ta rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) kahest lepingust.
Autoriõiguse direktiiv kaitseb heliloojaid, raamatute või filmide autoreid, samuti ka nende teoseid lindistavaid muusikuid ja näitlejaid ning helikandjate, filmide või raadiojaamade produtsente. Alates 22.detsembrist 2002 peavad liikmesriikide seadused vastama liidu õigusaktidele.
Vastavalt direktiivile peab intellektuaalse omandi loojal olema võimalik loomingu paljundamist kontrollida. Paraku näitavad teatavad erandid, et oma õigus on ka avalikkusel. Euroopa Liidu riigid võivad ise otsustada, kas nad rakendavad erandeid või mitte. Näiteks võivad liikmesriigid lubada tarbijal teha oma vajadusteks koopiad. Veel võivad nad teha erandeid teaduse ja õppetöö puhul, samuti raamatukogudele ja arhiividele. Erandiks võib olla ka kõnede ettevalmistamine, samuti võib erandeid teha teatud inimgruppidele, n. puudega inimestele.
Avalikkuse õigustatud huvi alla sattununa soovisid saadikud, et eriregulatsioonid ei õõnestaks autori õigusi. Nad saavutasid selle, et ka mõnede erandite olemasolu juures peab autor saama oma teose eest korraliku tasu. Euroopa Liidu Nõukogus istuvate liikmesriikide esindajate tahte vastaselt surusid parlamendisaadikud läbi nõude, et teost tuleb nimetada koos autori nimega, "välja arvatud juhtudel, kui see pole võimalik". Nõukogu pooldas leebemat sõnastust. Samuti on parlamendi liikmete teene see, et direktiiv jõustati kahe aasta asemel pooleteist aastaga.
Kujutav kunst ei tohi olla "näljas"
Ebapiisava autorikaitse ja kõlvatu konkurentsi tõttu leppisid Euroopa Liidu seaduseandjad kokku ka kujutava kunsti osas. Mõnes riigis on kujutava kunsti teoste autorid siiani teiste kunstnikega võrreldes halvemas olukorras. Kui heliloojad kasseerivad oma heliteose eest raha iga kord, kui see raadios kõlab, saab kunstnik oma töö eest tulu enamasti vaid korra: siis kui ta selle esimest korda ära müüb. Berni konventsioon näeb küll ette, et kunstiteose looja saab tulu ka teose edasimüügist, ent konventsioon ei ole siduv. Mõnes liikmesriigis edasimüügiõigus ei kohaldu, mõnes küll, aga erinevate nõuete kohaselt.
Euroopa Liidu ühtsete eeskirjade kohaselt peavad kujutava kunsti teoste autorid tulevikus oma teoste edasimüügist tulu saama. Edasimüügi direktiiv tuleb kohaldada 1.jaanuariks 2006. See hõlmab eelkõige kaasaegset kunsti, kuna hüvitise nõue kustub 70 aastat pärast autori surma. Edasimüügiõigus kehtib üksnes juhul, kui teost müüvad professionaalid e. kunstikaupmehed. Tasu on diferentseeritud, müügisumma kasvades langeb see neljalt protsendilt ühele neljandikule protsendile. Liikmesriikidel on lubatud teha erandeid sätestamaks, millal edasimüügiõigus ei kohaldu.
Hoolimata sellest, et saadikud ja Euroopa Liidu Nõukogu olid eesmärgi osas ühel meelel, ei jõutud kahe küsimuse osas kokkuleppele. Esimeseks tüliküsimuseks oli piirhind, millest alates edasimüügiõigus kohaldub. Nõukogu määras piirhinnaks 4000 eurot, soovides kaasata vähem kunstiteoseid kui saadikud, kelle pakutav müügihinna alammäär oli 1000 eurot. Teiseks vaidlusobjektiks olid kohaldamis- ja üleminekuajad. Nõukogu soovis anda liikmesriikidele rohkem aega kui parlament. Lõpuks jõuti kompromissile. Edasimüügiõigus kehtib nüüd kõikidele objektidele, mis maksavad vähemalt 3000 eurot, kusjuures liikmesriigid võivad ise määrata sellest väiksema piirhinna. Nõukogu saavutas selle, et kunstiku tulu ühe edasimüügi pealt võib olla maksimaalselt 12 500 eurot. Seaduse kohaldamise aeg on neli aastat, kusjuures parlament nõudis kaht, nõukogu aga viit aastat.
Märksõna
Ülemaailmne Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (WIPO): WIPO on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriorganisatsioon, mille eesmärk on edendada kutsealast õiguskaitset ja autoriõigust. 1967. aastal asutatud organisatsioonil on ligi 180 liiget. Tema peakorter asub Genfis. WIPO "juured" ulatuvad 1880. aastatesse: 1883. aastal kirjutati Pariisis alla tööstusomandi kaitset käsitlev konventsioon, 1886. aastal Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon. Berni konventsiooni artikkel 14, mida muudeti viimati 1971. aastal Pariisis, käsitleb spetsiaalselt edasimüügiõigust.
|
