Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kodanike õigused
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Julgeoleku- ja kaitsepoliitika
Inimõigused
Balkani riigid
Lepingud kolmandate riikidega
Väliskaubandus
Arengukoostöö
Euroopa Liidu ja AKV suhted
Maamiinide vastane võitlus
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE


Inimõigused välispoliitika keskmes

Euroopa Parlament on pikka aega võidelnud inimõiguste kaitse ja edendamise eest nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool. Tänu parlamendiliikmete eestvedamisele on inimõiguste küsimus tänaseks tõusnud Euroopa Liidu välispoliitika keskmesse.

Arutelud inimõiguste teemal ei tohi muutuda erialasteks kuluaarivestlusteks ega piirduda üksnes arvamuste vahetamisega kultuuriliste ja ajalooliste erinevuste üle. Selliseid seisukohti rõhutatakse avameelselt viimases Euroopa Parlamendi vastu võetud raportis inimõiguste olukorra kohta maailmas 2002. aastal. Parlamendiliikmed on korduvalt kutsunud Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni üles tugevdama nii poliitilises dialoogis, toetuste andmisel kui ka kokkulepete sõlmimisel kolmandate riikidega esitatavaid inimõigustealaseid nõudmisi.

Poliitika ja selle teostamise vahendid

Euroopa Parlamendi liikmed on aastakümneid võidelnud inimõiguste ja demokraatia edendamise tõstmise eest Euroopa Liidu välispoliitika keskmesse. Konkreetsema kuju said need nõudmised Maastrichti ja Amsterdami lepingus, millega loodi selle eesmärgi saavutamiseks juriidilised alused. Lisaks on Euroopa Parlament sisse seadnud spetsiaalse eelarverea, mis võimaldab Euroopa Liidul rahastada projekte erinevates valdkondades, nagu näiteks kodanikuõpetuses, naistevastase vägivalla ennetamises, politseinike koolitamises jne.

Süstemaatiline tingimus

Just Euroopa Parlamendi nõudmisel kirjutab Euroopa Liit kolmandate riikidega sõlmitavatesse kokkulepetesse süstemaatiliselt sisse inimõiguseid puudutavad tingimused. Sellised klauslid on kokkulepete rakendamise eeltingimuseks. Teisisõnu, kui asjaosalises riigis rikutakse inimõigusi, võidakse kokkulepete täitmine peatada. Niisugune poliitika arenes jõudsalt 1990. aastatel ning alates 1995. aastast rakendatakse seda süstemaatiliselt. Mainitud sätteid sisaldavad ligikaudu kolmkümmend enne 1995. aastat sõlmitud ja paarkümmend hilisematel aastatel rakendatud kokkulepet.

Üksnes põhimõtete kuulutamisest või eesmärkide seadmisest siiski ei piisa. Neid tuleb ka rakendada. Parlamendiliikmete jaoks sõltub selle klausli efektiivne järgimine ennekõike liikmesriikide poliitilisest tahtest, kelle erihuvid takistavad mõnikord liidu tõhusat tegutsemist. Niisuguse "lõhe" vähendamiseks on parlamendi arvates tarvis inimõigusi puudutavale klauslile lisada selgelt määratletud rakendusmehhanism, mis võimaldaks kolmandatele riikidele survet avaldada. Parlament märgib kahetsustega, et tal ei ole inimõiguste rikkumisest tulenevate kahepoolsete konsultatsioonide või kokkulepete peatamiseni viivate otsuste vastuvõtmises võimalik suuremal määral osaleda.

Siiski on parlamendi käsutuses tähtis "relv": nõusolekumenetlus, mille kohaselt ei ole parlamendi nõusolekuta kahepoolseid kokkuleppeid võimalik rakendada. Nii on esinenud juhtumeid, kus kolmandale riigile surve avaldamiseks on parlament viivitanud nõusoleku andmisega. Näiteks 1993. aastal toimiti nõnda ühe Süüriaga sõlmitud kokkuleppega ning on alust uskuda, et suuresti tänu sellisele survele oli paljudel juutidel võimalik Süüriast emigreeruda. Nõusoleku andmisega viivitamine võimaldab korraldada ka ärakuulamisi, kuhu kutsutakse kolmandate riikide poliitilisi esindajaid eesmärgiga ergutada neid selgitama ja tugevdama oma riigi inimõiguste alast poliitikat. Mõnikord on Euroopa Parlament oma nõusolekule lisanud vastavaid eesmärke väljendava resolutsiooni. Parlamendi praeguse ametiaja jooksul on nii toimitud Egiptuse ja Liibanoni assotsiatsioonilepinguga, samuti Alžeeria puhul, kuhu Euroopa Parlament lähetas oma delegatsiooni kohapeale olukorda uurima. Pakistani puhul külmutati kokkulepe põhjendusega, et riigis oli täheldatav inimõiguste alase olukorra halvenemine.

Pidev järelevalve

Euroopa Parlamendi igakuisel osaistungjärgul Strasbourg'is toimuvad päevakajalised arutelud inimõiguste rikkumise teemal maailmas ning võetakse vastu vastavasisulisi resolutsioone. Parlamendiliikmed jälgivad erilise tähelepanu ja kriitilisusega sõna- ja pressivabaduse, samuti tõeliselt demokraatlike valimiste läbiviimise ning õiglase kohtumenetluse küsimusi. Paljusid autoritaarseid valitsusi on kritiseeritud opositsioonijõudude vastu kasutatud vägivalla või hirmutamismeetodite pärast ning sellele järgnenud ägedad vastureaktsioonid annavad alust arvata, et Euroopa Parlamendi valvsus on tõhusaks moraalse surve avaldamise vahendiks. Parlamendiliikmete surve on sageli sundinud mõne riigi ametivõime muutma oma suhtumist inimõiguste eest võitlejatesse või poliitiliste vastastesse, nii nagu on see toimunud Süürias Ryad al-Turki, Egiptuses Saad Eddine Ibrahimi või Tuneesias Hamma Hammami juhtumi puhul.

Igal aastal võtab Euroopa Parlament vastu ka ülevaate inimõiguste olukorrast maailmas. Aruandes, mida arutatakse parlamendi istungil ning millele lisatakse vastav resolutsioon, tuuakse välja lubamatud olukorrad ning soovitatakse spetsiifilisi samme, et tugevdada Euroopa Liidu tegevuse tõhusust ja järjepidevust nimetatud valdkonnas. Viimases sellises aruandes 2002. aasta inimõiguste olukorra kohta (mida arutati 2003. aasta septembris) rõhutati eriti usulisest sallimatusest tulenevat ohtu rahule maailmas. 2001. aastat käsitlenud aruandes rõhutati inimkaubanduse ja terrorismi probleeme ning 2000. aasta aruandes sõna- ja pressivabaduse küsimust.

Konkreetsed kohustused

Lisaks nimetatud igakuistele aruteludele ja kord aastas koostatavatele aruannetele on parlament sageli ergutanud Euroopa Liidu vaatlusmissioonide saatmist teatud kolmandates riikides toimuvatele valimistele ning neis ka ise osalenud. Samuti on Euroopa Parlamendi saadikud selliseid missioone juhtinud. Sellegipoolest leiavad parlamendiliikmed, et missioonid peaksid ulatuma kaugemale ühe ametiaja jooksul asetleidvatest ühekordsetest ettevõtmistest, ning kutsuvad üles viima läbi ka vastavaid jätkutöid.

Viimastel aastatel on Euroopa Parlament nõudnud ja toetanud sanktsioone (nagu relvaembargod või ühenduse abi peatamine) riikide suhtes, kus rikutakse pidevalt inimõigusi. Eelkõige võib siin näiteks tuua Zimbabwe, Haiti, Libeeria, Somaalia, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Sierra Leone, Indoneesia või Moldova juhtumi. Järjepidevuse säilitamise huvides ei lubanud parlament 2002. aastal kahte Zimbabwe delegaati, kellele ei antud ka viisat, parlamendi ruumides toimunud AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele. Selle tagajärjel jäeti nimetatud kohtumine lõpuks lihtsalt ära.



  
Koostajad:
  
Aastaaruanne 1999–2000: Matti Wuori (Greens/EFA, FIN)
Aastaaruanne 2001: Johan Van Hecke (ELDR, B)
Aastaaruanne 2002: Bob van den Bos (ELDR, NL)
Aastaaruanne 1999–2000
Aastaaruanne 2001
Aastaaruanne 2002
Aastaaruanne 1999–2000 (Euroopa Parlamendi vastu võetud tekst)
Aastaaruanne 2001 (Euroopa Parlamendi vastu võetud tekst)
Aastaaruanne 2002 (Euroopa Parlamendi vastu võetud tekst)

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004