Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kodanike õigused
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Julgeoleku- ja kaitsepoliitika
Inimõigused
Balkani riigid
Lepingud kolmandate riikidega
Väliskaubandus
Arengukoostöö
Euroopa Liidu ja AKV suhted
Maamiinide vastane võitlus
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE


AKV riigid: tasakaalustatud partnerlus

Euroopa Majandusühenduse moodustamise ajal 1958. aastal olid mitmed selle liikmesriigid veel koloniaalriigid. Pärast dekoloniseerimist sai enamus endistest kolooniatest eelisseisundi Euroopa kaubandussuhetes. Suhted määratleti mitme järjestikuse lepinguga nn AKV riikidega ehk Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani regiooni riikidega. 2000. aastal sõlmitud Cotonou lepinguga sai EL ja AKV riikide vahel alguse tõeline partnerlus. Euroopa Parlamendi jaoks seisneb Cotonou lepingu uudsus ennekõike parlamentaarse ühisassamblee loomises, kus Euroopa Parlamendi saadikud ja AKV riikide esindajad on võrdseteks partneriteks.

Cotonou leping ühendab ühelt poolt viisteist, peagi kakskümmend viis, Euroopa Liidu liikmesriiki ja teiselt poolt seitsekümmend seitse AKV riiki. Suhted AKV riikidega kujutavad endast EL vanimad suhted kolmandate riikidega. Need reguleeriti kõigepealt esimese Yaoundé konventsiooniga 1964. aastal ja seejärel järjestikuste Lomé konventsioonidega. Praegu on need määratletud Cotonou lepinguga, mis kirjutati alla 23. juunil 2000 Beninis. Nagu muudki assotsiatsioonilepingud, kinnitas Euroopa Parlament Cotonou lepingu heakskiidumenetlusega ja leping jõustus ametlikult 1. aprillil 2003. Erinevalt varasematest, viieks või kümneks aastaks sõlmitud konventsioonidest kehtib Cotonou leping pikaajaliselt - see on sõlmitud 20 aastaks. Leping muudab olulisel määral EL ja AKV riikide vahelist poliitilist koostööd ja institutsionaliseerib parlamentaarsed suhted ühisassamblee raames.

Regulaarne poliitiline dialoog

Maailmas ainulaadne assamblee kohtus kuuendat korda 2003. aasta oktoobris Roomas. Assamblee liikmeteks on üks esindaja igast AKV riigist ja sama palju Euroopa Parlamendi saadikuid. Viimaste istungite jooksul on EP saadikud võinud rahuldustundega kinnitada AKV riikidest pärit parlamendisaadikute kasvavat osalust. Varem olid AKV riike ühisassamblees esindanud kas valitsuste liikmed või suursaadikud. Kolleegide osakaalu suurenemine ühisassamblees tugevdab Põhja ja Lõuna vahelist parlamentaarset dialoogi. Ent parlamentaarne ühisprotsess ei edene alati tõrgeteta. 2002. aasta novembris jättis Euroopa Parlament ära Brüsselis toimuma pidanud viienda täiskogu istungi, sest Zimbabwe, kelle vastu kehtisid Mugabe rezhiimi tõttu diplomaatilised sanktsioonid, määras istungile kaks saadikut, kellel ei olnud õigust Euroopa Liitu siseneda.

Cotonou leping hõlmab lisaks arengustrateegiale ja vaesusega võitlusele poliitilist dialoogi. Siinkohal on ühisassambleel mängida oluline roll. Euroopa Parlamendi saadikute tähtsaim ülesanne on demokraatlike protsesside edendamine. Näiteks võib tuua juba toimunud ühiseid uurimismissioone Elevandiluurannikule ja valimiste vaatlemist Keenias, kavas on regulaarsed kohtumised kodanikuühiskonna esindajatega. Ühisassambleel puuduvad praegu paljud vahendeid oma mõju tõhustamiseks. Nende hulka kuuluvad organisatoorsed probleemid täiskogude ettevalmistamisel ja õiguse puudumine teostada koostöö rahastamise eelarvelist ja poliitilist kontrolli .

Euroopa Parlamendi roll on aga muutumas. Siiani on AKV riikide arengukoostööd rahastanud Euroopa Arengufond olnud väljaspool Euroopa Liidu eelarvet ja seega ei ole olnud Euroopa Parlamendi pädevusalas. Euroopa Tulevikukonvendi loodud põhiseaduslikus leping annab parlamendile pädevuse koostöö rahastamise otseseks mõjutamiseks, demokraatlikku kontrolli teostamiseks ja selle jälgimiseks, et fondi vahendeid ei kasutataks muude ühenduse eesmärkide jaoks.

Vaesuse kaotamine

Võrreldes Lomé konventsioonidega tegeleb Cotonou partnerlusleping oluliselt laiaulatuslikuma probleemistikuga. Leping tugevdab EL ja AKV riikide vahelisi suhteid nii institutsiooniliselt kui ka poliitiliselt inimõiguste kaitse, demokraatia ja haldussuutlikkuse edendamise vallas. Lepingusse on kaasatud ka migratsioonipoliitika, konfliktiennetus ja rahu tagamine.

Vaesuse kaotamine on küll partnerluse esmaseks eesmärgiks, aga seda vaid rahandusabi seisukohalt. Arengumaadel on vaja aidata lõimuda maailmamajandusse, saavutada majanduskasv ja kestev areng. Samuti on oluline parandada nende ligipääsu tootmisressurssidele. AKV riike julgustatakse ka regionaalselt ja subregionaalselt lõimuma, loomaks soodsat pinnast erainvesteeringute ligitõmbamisele.

Cotonou leping sätestab, et EL majandus- ja kaubanduskoostöö AKV riikidega peab toimuma "nende poliitilisi valikuid ja arenguprioriteete austades" ninf vastavuses Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega. Lomé konventsiooni kohaselt põhines kaubanduskoostöö ennekõike mittevastastikustel soodustariifidel, mis võimaldasid enamusele AKV riikide toodetest ligipääsu ühenduse turule ilma tollimaksuta. Ühenduse ja AKV riikide kaubavahetuse liberaliseerimise tulemuseks on uued kaubanduslepped, mida arutatakse alates 2002. aastast ja mis peaksid jõustuma enne 2008. aastat. Seejärel pannakse järk-järgult paika vastastikune vabakaubandusrežiim, mille asümmeetriaaste sõltub konkreetsete AKV riikide arengutasemest.

Reguleeritud vabakaubanduse heaks

Euroopa Parlamendi roll EL ja AKV vahelistes läbirääkimistes on piiratud ja temaga peetakse nõu vaid läbirääkimiste või kaubanduslepete sõlmimise ajal. Parlament võib sellisel juhul väljendada oma seisukohta resolutsioonides ja juhtida Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu tähelepanu teatud talle tähtsatele küsimustele. Majandusliku partnerluslepingu läbirääkimiste avamisel leidis Euroopa Parlament, et pelk turgude avamine ei too regiooni probleemidele lahendust. Saadikud leiavad, et turgude avamisega peab kaasas käima toetus AKV riikide toote- ja äriinfrastruktuuride arendamiseks, eksporditava tehnoloogia kvaliteedi tõstmiseks ning samuti hariduse ja teadus- ja uuringutegevuse taseme parendamiseks. Tehnoloogiatehingutega peab kaasas käima tootmislitsentside väljaandmise tingimuste kergendamine arengumaadele. See on eriti oluline arstirohtude puhul. Saadikutele valmistab muret ka teenustega kauplemise kaasamine läbirääkimistesse. Nad peavad teemat äärmiselt tundlikuks ja nõuavad, et riigihangete liberaliseerimise küsimus jääks läbirääkimistel kõrvale.



  
Raportöörid:
  
Partnerluslepe Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani regiooni riikidega: Didier Rod (Greens/EFA, F)
Majandusliku partnerluse alased läbirääkimised AKV regioonide ja riikidega: Yasmine Boudjenah (GUE/NGL, F)
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2000. aastal: Miguel Angel Martínez Martínez (PES, E)
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2001. aastal : Marie-Arlette Carlotti (PES, F)
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2002. aastal: Joaquim Miranda (GUE/NGL, P)
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2003. aastal: Colette Flesch (ELDR, L)
  
Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ametlikud aktid:
  
Partnerluslepe Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani regiooni riikidega
Majandusliku partnerluse alased läbirääkimised AKV regioonide ja riikidega- Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2000. aastal- Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2001. aastal
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2002. aastal - Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee töö 2003. aastal - käimasolev menetlus

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004