Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kodanike õigused
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Julgeoleku- ja kaitsepoliitika
Inimõigused
Balkani riigid
Lepingud kolmandate riikidega
Väliskaubandus
Arengukoostöö
Euroopa Liidu ja AKV suhted
Maamiinide vastane võitlus
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE


Välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika

Ligi veerand sajandit vahetasid Euroopa Liidu liikmesriigid seisukohti rahvusvahelise poliitika küsimustes, kuid piirdusid vaid deklaratsioonide vastuvõtmisega. Nõukogude Liidu lagunemisel ja Balkani ning Ida-Euroopa destabiliseerumisel sai välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikast Euroopa Liidu jaoks oluline küsimus. Seda ei teadvustatud aga veel nii suurel määral, et oleks sündinud tõeline ja tõhus ühenduse poliitika, nagu seda oleks soovinud suurem osa Euroopa Liidu kodanikest ja Euroopa Parlamendi liikmetest. Euroopa Parlament on alati kutsunud üles suurematele ambitsioonidele, olgu siis tegevuse, tegutsemisvõimeliste ühisinstitutsioonide või operatiivsete meetmete kasutamise vallas. 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakud on seda püüdlust ja vajadust vaid tugevdanud.

Saadikute arvates saab Euroopa Liit rahvusvahelisel areenil ühehäälselt rääkida vaid siis, kui tema liikmesriikidel on poliitiline tahe luua konkreetne strateegia ja tõhusad institutsioonid. Pikka aega piirdusid ühise välispoliitika vahendid arengukoostöö ja majandus- ning hädaabiga. 1993. aastal jõustunud Maastrichti leping lisas diplomaatiainstrumendi – ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP). Vastupidiselt majandusvaldkonnale ei mahu see poliitika ühenduse senise loogika alla: ühise välis- ja julgeolekupoliitika puhul otsustab – kõige sagedamini ühehäälselt – peamiselt Euroopa Liidu Nõukogu ehk riikide valitsused. Euroopa Komisjoni ja parlamenti kaasatakse välis- ja julgeolekupoliitikasse vähe.

1999. aastal jõustunud Amsterdami leping püüdis ülalnimetatud kaht tühimikku täita. Ühest küljest lõi liit lepinguga endale sõjalise suutlikkuse, et tulla toime kriisijuhtimisega humanitaar-, rahutagamis- ja rahutaastamisoperatsioonidel (nn Petersbergi ülesanded). Teisest küljest püüdis leping kujundada ÜVJP nägu, luues välis- ja julgeolekupoliitika jaoks kõrge esindaja ametikoha. Kõrge esindaja tegutseb endiselt liikmesriikide ja Euroopa Liidu Nõukogu huvides ja tema rolli ähvardab kattumine Euroopa Komisjoni teiste välispoliitiliste ülesannetega (arengukoostöö, humanitaarabi, kaubanduspoliitika). Leevendamaks ühehäälsusest tulenevat ummikseisu, mis viis sageli minimalistlike seisukohtade vastuvõtmiseni, viidi Amsterdami lepingusse sisse "põhjendatud hääletamisest hoidumine", mis võimaldab algatuste vastuvõtmist kõikide liikmesriikide aktiivset osalemist nõudmata ja "tugevdatud koostööd" teatud riikide piiritletud koostöö näol.

Areng sõjalises valdkonnas toimus 1999. aastal, kui Euroopa Ülemkogu Helsingi tippkohtumisel otsustatakse, et liikmesriigid peavad olema suutelised 2003. aastaks mobiliseerima oma väed 60 päeva jooksul ja teostama kaitset vähemalt ühe aasta jooksul, kusjuures sõjavägi võib ulatuda 50 000 kuni 60 000 meheni, kes on võimelised ellu viima Petersbergi ülesandeid nende täies mahus.

Järjepidevus ja tõhusus

Alates 2000. aastast on Euroopa Parlament selguse, järjepidevuse ja tõhususe nimel seisnud kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni välissuhete voliniku ülesannete liitmise eest komisjoni asepresidendi ametis. Parlamendiliikmed kaitsesid edukalt ideed Euroopa Tulevikukonvendis, kes selle ka Euroopa põhiseadusliku lepingu eelnõusse sisse viis. Samas aga sätestab lepingu eelnõu, et Euroopa Parlamendiga ei konsulteerita nimetatud valdkonnas eriti rohkem kui varem, samuti lükati põhiseadusliku lepingu eelnõus tagasi parlamendi nõue kasutada otsuste vastuvõtmisel ministrite nõukogus kvalifitseeritud häälteenamust. Kvalifitseeritud häälteenamus on lepingu eelnõu kohaselt nõutav vaid juhul, kui tegemist on Euroopa Komisjonilt toetuse saanud liidu välisministri ettepanekuga.

Operatiivsuse osas sätestab Euroopa põhiseadusliku lepingu eelnõu Euroopa relvastuse, teadusuuringute ja sõjalise agentuuri loomise ning Petersbergi ülesannete laiendamise desarmeerimisoperatsioonidele ja terrorismivastasele võitlusele. Lisaks peaks "solidaarsusklausel" suunama liikmesriike koondama oma jõude terrorismivastases võitluses ja mobiliseerima tsiviil- ning sõjalisi vahendeid. Parlamendiliikmed tegid seetõttu ettepaneku lisada Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõusse "ühise kaitsepoliitika klausel", mis sarnaneks samasisulisele NATO klauslile ja leiaks rakendamist vastavat soovi omavates liikmesriikides, kuid idee ei saanud vajalikku toetust.

Kasvav mõjuvõim

Isegi kui välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes ütlevad oma lõppsõna Euroopa Liidu liikmesriigid, nõuab mistahes poliitiline tegevus või liidu nimel algatatud operatsioon Euroopa Parlamendi eelnevat teavitamist selle mandaadi, sisu ja finantsmõjude kohta. Viimastel aastatel on parlamendiliikmed loonud tugevamad sidemeid kõrge esindaja, välisasjadega seotud komisjoni volinike, liidu presidentuuri ja Euroopa Liidu eriesindajatega maailmapiirkondades.

Saadikud saavad samuti liidu tegevust hoogustada avaliku ja poliitilise debati kaudu. Parlamendiliikmed võivad oma raportites, soovitustes või Euroopa Liidu võtmefiguuridele esitatud küsimustes omada teatud mõjujõudu, näiteks kutsudes komisjoni eelnõusid esitama. Eriti tähtsad on Euroopa Parlamendi eelarveõigused, mis hõlmavad ka ÜVJPga seotud tegevusi (ligi 50 miljonit eurot 2003. aastaks). Samas aga ei laiene Euroopa Parlamendi pädevus kaitsepoliitikale, mida rahastatakse otse liikmesriikide eelarvetest.

Igal aastal sõnastab Euroopa Parlament oma poliitilised prioriteedid välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika aastaaruandes. 2002. aastal valmistas saadikutele heameelt 2001. aasta septembri terrorirünnakutele järgnenud institutsioonide seninägematu koostöö. Samas soovitasid nad võidelda terrorismi vastu rohujuuretasandil, pidades dialoogi esmajoones nõrkade ja ebastabiilsete riikidega. 2003. aastal kiitsid parlamendiliikmed Rahvusvahelise Julgeolekuabi (International Security Assistance Force – ISAF) raames heaks liidu sõjalise sekkumise Afganistani kriisi, lisaks poliitilisele ja majanduslikule. Samas aga nentisid parlamendiliikmed, et Iraagi sõda oli kahjustanud ÜVJP usaldusväärsust, mille taastamine sõltub parlamendiliikmete sõnade kohaselt liidu sõjalisest võimekusest ja tahtest seda võimekust kasutada.

Esimesed sõjalised operatsioonid

2003. aastal algatas Euroopa Liit kolm esimest operatsiooni kriisitsoonides ja võttis sellega konkreetse vastutuse nendel territooriumidel. 1. jaanuaril 2003. aastal vahetas Euroopa Liidu 500-liikmeline politseisalk Bosnia ja Hertsegoviinas kolmeks aastaks välja ÜRO osalt selleks, et koolitada välja kohalik politseiüksus. 2003. aasta märtsis juhtis liit oma esimest sõjalist operatsiooni Makedoonias, võttes üle NATO ülesanded. Liit pani seal välja 350-liikmelise sõjaväe (operatsioon "Concordia"), et luua institutsionaalsete reformide rakendamiseks vajalikke rahutingimusi. Seejärel lisandus eelnimetatud ettevõtmisele politseioperatsioon (200-liikmeline operatsioon "Proxima"). Lõpuks operatsioon "Artemis" – esimene Euroopa Liidu sõltumatult juhitud sõjaline operatsioon, mis viidi läbi Ituri regioonis Kongos. Selline vägede mobiliseerimine näitab, et Euroopa Liit on põhimõtteliselt valmis saatma oma vägesid humanitaarsetele missioonidele, ka väljaspoole Euroopa kontinenti.

Ei Iraagi sõjale

Ühes 2002. aasta mai raportis hoiatas Euroopa Parlament rahvusvahelist üldsust, et Iraagil on aatomirelvaprogramm. Selle raporti järgi on Iraak võimeline viie aastaga looma aatomirelva, kui sanktsioonid tema suhtes eemaldatakse. Seetõttu kutsusid parlamendiliikmed üles säilitama relvaembargot, kuid nõudsid teiste sanktsioonide tühistamist. Parlamendiliikmed nõudsid ka poliitilist lahendust ÜRO egiidi all. EP välistas mistahes ÜRO resolutsioonide välise sõjalise tegevuse ja kutsus üles Iraagi võimuorganeid viima oma tegevuse vastavusse UNMOVICi (United Nations Monitoring, Verification and Inspection Commission) kontrolliparameetritega. Saadikud mõistsid hukka inimõiguste rasked ja korduvad rikkumised riigis.

Mõni nädal enne sõja puhkemist, 30. jaanuaril 2003. aastal, võttis EP vastu Iraagi alase resolutsiooni (287 poolthäält, 209 vastuhäält ja 26 erapooletut). Saadikud leidsid, et ÜRO inspektorite tuvastatud 1441. resolutsiooni rikkumised ei õigusta sõjalise tegevuse alustamist. Nad olid vastu mistahes ühepoolsele sõjalisele tegevusele ja leidsid, et ennetava iseloomuga sõjaline operatsioon oleks vastuolus rahvusvahelise õigusega. Sõja ajal ei säästnud Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste lahkarvamused ka parlamenti. Seetõttu ei olnud saadikud ka suutelised leidma sõja suhtes ühist seisukohta. Tugeva toetuse sai aga raport riigi ülesehitamise kohta.

Euroopa Parlament ja Lähis-Ida

2003. aasta oktoobris, kui Lähis-Ida vägivallajuhtumid olid igapäevane nähtus, võttis EP vastu raporti, mis kutsus nii Iisraeli valitsust kui Palestiina võime üles tingimusteta kohaldama "neliku" (USA, Venemaa, EL, ÜRO) väljatöötatud kava. EP kutsus üles kahe suveräänse riigi turvalisele kooseksisteerimisele. Saadikud mõistsid kindlameelselt hukka palestiinlaste terrorirünnakud ja kutsusid Palestiina võime üles taastama avaliku korra ja tegema konkreetseid pingutusi terrorirühmituste hävitamiseks. Teisalt nõudsid parlamendiliikmed Iisraeli valitsuselt, et see kutsuks palestiinlaste territooriumilt väed tagasi, lõpetaks tapmised ja peataks asunduste laiendamine ning "turvamüüri" ehitamine.

2002. aasta aprillis võttis EP vastu (269 poolthäält, 208 vastuhäält ja 22 erapooletut) soovituse nõukogule, mis kutsus Euroopa Liitu ja Iisraeli üles sõlmima assotsiatsioonilepingut. Ministrite nõukogu seda soovitust ei järginud.

Tänu ligi 170 parlamendiliikme allkirjastatud taotlusele moodustati 2003. aasta veebruaris töögrupp eesmärgiga kontrollida Palestiina võimudele antud abi kasutamist, kuna osa saadikuid kahtlustas, et abi oli kasutatud mitteotstarbelistel eesmärkidel, sealhulgas terrorivõrgustike finantseerimiseks. Parlamendi töögrupp moodustati küll selleks, et kontrollida Euroopa Liidu eelarvetehingute läbipaistvust, aga tal ei olnud ametliku erikomisjoni uurimisõigusi. 31. märtsil 2004. aastal võttis töögrupp lahkarvamuste tõttu vastu kaks raportit (üks enamus- ja teine vähemusarvamust peegeldav). Mõlemad raportid sisaldavad aga vähemalt üht sarnast järeldust: kui Euroopa Liit otsustab tulevikus uuendada Palestiina võimudele antavat otsest eelarveabi, tuleb selgelt määratleda abiandmise tingimused ja kontrollimehhanism. Lisaks leiti mõlemas raportis, et osa juba antud abist ei olnud leidnud rakendust algse eesmärgi kohaselt. Neid järeldusi arutavad kolm pädevat komisjoni (eelarve-, eelarvekontrolli- ja välisasjadekomisjon) järgmisel parlamendi ametiajal.



  
Raportöörid:
  
Euroopa Liidu ühispoliitika julgeoleku ja kaitse valdkonnas pärast Kölni ja Helsingi tippkohtumist Catherine Lalumière (PES, F)
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (esimene aastaaruanne): Gary Titley (PES, UK)
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (teine aastaaruanne): Gary Titley (PES, UK)
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (kolmas aastaaruanne): Gary Titley (PES, UK)
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (neljas aastaaruanne): Karl von Wogau (EPP-ED, D)
Olukord Iraagis üksteist aastat pärast Lahesõda: Baroness Nicholson of Winterbourne (ELDR, UK)
Edusammud välis- ja ühise julgeolekupoliitika rakendamisel: Elmar Brok (EPP-ED, D)
Euroopa Liidu julgeoleku ja kaitse uus ülesehitus – prioriteedid ja puudused: Philippe Morillon (EPP-ED, F)
ÜVJP peamised aspektid ja põhilised valikud, finantstagajärjed Euroopa ühenduse eelarvele: Elmar Brok (EPP-ED, D)
Kaitsevarustus: Euroopa Liidu poliitika, tööstus ja turg: Luís Queiró (UEN, P)
  
Euroopa Liidu Teatajas - lõppaktid:
  
Euroopa Liidu ühispoliitika julgeoleku ja kaitse valdkonnas pärast Kölni ja Helsingit – Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud tekst
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (esimene aastaaruanne) – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (teine aastaaruanne) – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (kolmas aastaaruanne) – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
Relvastumine: käitumiskoodeks ekspordi valdkonnas (neljas aastaaruanne) – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
Olukord Iraagis üksteist aastat pärast Lahesõda – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
Edusammud ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamisel – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
Euroopa Liidu julgeoleku ja kaitse uus ülesehitus – prioriteedid ja puudused – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst
ÜVJP peamised aspektid ja põhilised valikud, finantstagajärjed Euroopa ühenduse eelarvele Parlamendi poolt vastu võetud tekst
Kaitsevarustus: Euroopa Liidu poliitika, tööstus ja turg – Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekst

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004