| Euroopa Liidu liikmesriikide suhted kolmandate riikidega toetuvad assotsiatsiooni- ja partnerluslepingutele. Kui liit sõlmib kokkuleppe kolmanda riigiga, peab Euroopa Parlament andma sellele oma nõusoleku, milleta pole võimalik kokkulepete ratifitseerimine ega jõustumine.
Tavaliselt hõlmavad assotsiatsioonilepingud poliitilist dialoogi või majanduskoostööd ning näevad sageli säästva arengu soodustamiseks ette vabakaubandustsooni loomist erinevate põllumajandus- ja tööstuskaupade jaoks. Lepingud võivad puudutada ka turvalisuse tagamist, inimeste liikumisvabadust, illegaalset immigratsiooni või võitlust organiseeritud kuritegevusega. Koostöö võib toimuda erinevates valdkondades erainvesteeringutest kuni teadus- või keskkonnakaitseprogrammideni. Infovahetus kultuuri- ja sotsiaalvaldkonnas aitab kaasa kahe piirkonna kodanike vahelise dialoogi arendamisele.
Juba mitme aasta vältel on parlamendi nõudmisel nendesse lepingutesse sisse kirjutatud ka klausel inimõiguste kaitse kohta ja lepinguid võib inimõiguste rikkumise korral peatada. Parlament on seda surve avaldamise meetodit aegade jooksul tõhusalt kasutanud, mõjutades mõningaid kolmandaid riike rakendama meetmeid inimõiguste paremaks tagamiseks. 80-90ndatel aastatel seisis parlament nii vastu lepingute või protokollide sõlmimisele selliste riikidega nagu Iisrael, Türgi, Süüria ja Maroko.
Lähendada Vahemere eri kallastel elavaid rahvaid
Oma ametiajal 1999-2004 kiitis parlament heaks mitu Euroopa ja Vahemeremaade vahelist assotsiatsioonilepingut: Egiptusega (2001), Alžeeriaga (2002) ja Liibanoniga (2003). Need lepingud lähtuvad Barcelona 1995. aasta deklaratsioonist, mille eesmärgiks oli tihedamate sidemete loomine Euroopa Liidu ja Vahemeremaade vahel. Sõlmitud lepingute eesmärgiks on rahu ja turvalisuse tagamine ning kaubandussuhete ja poliitilise dialoogi arendamine selle regiooniga.
Euroopa Parlament kiitis lepingu Egiptusega heaks pärast rohkem kui kuus aastat kestnud läbirääkimisi. Leping hõlmab mitmeid kodanike elu otseselt mõjutavaid valdkondi – haridust, teadus- ja tehnoloogia-alaseid uuringuid, keskkonnakaitset, tööstust, finantsteenuste osutamist, põllumajandust ja kalandust, telekommunikatsioone, energeetikatööstust, transporti, turismi, rahapesu, võitlust narkootikumide ja terrorismiga ning tarbijakaitset.
Läbirääkimised assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks Alžeeriaga kestsid viis aastat. Selle lepingu suurimaks eripäraks on tihedama koostöö kujundamine õigus- ja siseasjades – asjaolu, mis väga konkreetselt mõjutab riigi kodanikke. Inimeste reisimise osas kohustusid lepingupooled lihtsustama ja kiirendama viisade väljaandmise korda. Koostöö puudutab ka võitlust organiseeritud kuritegevuse, rahapesu, rassismi ja ksenofoobia vastu, võitlust narkootikumide ja terrorismiga ning illegaalse migratsiooni ennetamist.
Nõusoleku lepingu sõlmimiseks Liibanoniga andis parlament pärast seitse aastat kestnud läbirääkimisi. Selle lepingu olulisemaks punktiks on põllumajandussaaduste ja tööstuskaupade vabakaubandustsooni loomine 12-aastaseks perioodiks. Teised lepingusätted puudutavad elukohavaliku õigust, konkurentsi, kapitali liikumist, intellektuaalse omandi kaitset ja avalikke hankeid.
Strateegiline leping Ladina-Ameerika jaoks
Andes 2003. aastal rohelise tule assotsiatsioonilepingule Tšiiliga, kiitis parlament heaks strateegilise liidu Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika vahel, nii nagu seda soovitas 2001. aasta resolutsioon. Selle lepingu kolm tähtsamat valdkonda on poliitilise dialoogi, kaubandussuhete ja koostöö arendamine. Poliitilised sätted puudutavad globaliseerumist, terrorismivastast võitlust ning inimõiguste tagamist. Kaubanduse osas nägi leping ette Maailma Kaubandusorganisatsiooni poolt kehtestatud kohustusi ületavate maksude vähendamist, eriti Tšiili päritolu tööstus- ja põllumajandustoodangu importimisel. Koostöövaldkonnad hõlmavad võitlust illegaalse migratsiooni ja vaesusega ning keskkonnakaitset.
|
