Esimesed lepingud

Käesolevas teabelehes selgitatakse, et Pariisi lepinguga pandi alus Euroopa integratsioonile, mida süvendati hiljem Rooma lepingutega, millega loodi Euroopa ühendused. Lisaks kirjeldatakse seda, kuidas asjaomased lepingud aitasid edendada ühise tuleviku ideed, ning nende lepingute põhieesmärke, põhimõtteid ja institutsioonilisi suundumusi pärast teist maailmasõda.

Taustteave

Teise maailmasõja katastroofilised tagajärjed ning ida ja lääne vastasseisu pidev oht olid viinud selleni, et Prantsusmaa ja Saksamaa leppimine kujunes esmatähtsaks. Kuue asutajariigi (Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad) otsus ühendada söe- ja terasetööstus, mis jõustati 1951. aastal Pariisi lepinguga, oli esimene samm Euroopa integratsiooni suunas. 1957. aasta Rooma lepingutega laiendati selle integratsiooni aluseid ja arendati edasi ühenduse majanduslikku ja institutsioonilist raamistikku.

Õiguslik alus

  • Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping (ESTÜ asutamisleping ehk Pariisi leping). Leping allkirjastati 18. aprillil 1951 ja see jõustus 23. juulil 1952. Sellega asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ) ning loodi ühised institutsioonid, sealhulgas ülemamet, parlamentaarne assamblee, ministrite nõukogu, Euroopa Kohus ja konsultatiivkomitee. Artiklis 97 oli sätestatud, et asutamislepingu kehtivus lõpeb 50 aasta pärast, st 23. juulil 2002.
  • Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamisleping ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamisleping (Rooma lepingud). Lepingud allkirjastati 25. märtsil 1957 ja need jõustusid 1. jaanuaril 1958. Nendega asutati Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom). EMÜ asutamislepingu artiklis 240 ja Euratomi asutamislepingu artiklis 208 on sõnaselgelt sätestatud, et mõlemad sõlmiti määramata tähtajaks.
  • Eesmärgid

    • ESTÜ asutajariikide selge kavatsus oli, et see ühendus peaks olema üksnes esimene samm Euroopa föderatsiooni loomise suunas. Söe ja terase ühisturg pidi olema eksperiment, mida võiks järk-järgult laiendada ka teistesse majandusvaldkondadesse ning mille lõpptulemus oleks poliitiliselt integreerunud Euroopa.
    • EMÜ eesmärk oli luua ühisturg, mis põhineb nelja liiki liikumisvabadusel: kaupade, isikute, kapitali ja teenuste vabal liikumisel.
    • Euratomi eesmärk oli koordineerida lõhustuvate materjalidega varustamist ja aatomienergia rahuotstarbelist kasutamist uurivaid teadusprogramme, mis olid juba käivitunud või mida liikmesriikides ette valmistati.
    • Kolme asutamislepingu preambulates tuuakse esile ühenduste loomise aluseks olev ühtne eesmärk, nimelt veendumus, et Euroopa riigid peavad oma ühise tuleviku ülesehitamisel tegema koostööd, sest üksnes nii on neil võimalik oma tulevikku suunata.
    • Euroopa ühenduste peamised põhimõtted ja arengusuunad

      A. Euroopa integratsiooni algus

      Euroopa ühendused (ESTÜ, EMÜ ja Euratom) tekkisid järkjärgulises mõtteprotsessis, milles ühinenud Euroopa loomise soov oli tihedalt seotud kontinenti vapustanud sündmustega. Pärast teisest maailmasõjast toibumist tuli strateegilised tööstusvaldkonnad, eriti terasetööstus, ümber korraldada. Euroopa tulevik, mida ähvardas ida ja lääne vaheline vastasseis, sõltus Prantsusmaa ja Saksamaa leppimise protsessist.

      Prantsusmaa välisministri Robert Schumani 9. mail 1950 edastatud teadaannet võib pidada Euroopa integratsiooni alguspunktiks. Sel ajal oli söe ja terase valdkonna valik suure sümboolse tähtsusega: 1950. aastate alguses olid söe- ja terasetööstus väga olulised tööstusharud, millele tugines riigi tugevus. Lisaks selgele majanduslikule kasule tähistas Prantsusmaa ja Saksamaa ressursside ühendamine ka kahe riigi vahelise vaenuliku vastasseisu lõppu. 9. mail 1950 lausus Robert Schuman: „Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse.“ Sellele põhimõttele toetudes allkirjastasid Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Beneluxi riigid (Belgia, Madalmaad ja Luksemburg) Pariisi lepingu, mille olulisemad punktid olid:

      • kaupade vaba liikumine ja vaba juurdepääs tootmisallikatele;
      • turu pidev jälgimine, et vältida moonutusi, mis võivad tuua kaasa tootmiskvootide kehtestamise;
      • konkurentsireeglite ja hinnaläbipaistvuse põhimõtte tunnustamine;
      • söe- ja terasesektori kaasajastamise ning muutmise toetamine.
      • B. Euroopa Kaitseühendusest Rooma lepinguteni

        Pärast Pariisi lepingu allkirjastamist ja hoolimata sellest, et Prantsusmaa oli vastu Saksamaa sõjajõudude riigisisesele taasloomisele, tegi René Pleven ettepaneku luua Euroopa armee. Selle tulemusena peeti 1952. aastal läbirääkimisi Euroopa Kaitseühenduse üle, millega pidi kaasnema poliitiline ühendus. Mõlemad kavad heideti siiski kõrvale pärast seda, kui Prantsusmaa Rahvuskogu keeldus 30. augustil 1954 lepingut ratifitseerimast.

        Pärast Euroopa Kaitseühenduse ebaõnnestumist võtsid Euroopa integratsiooniprotsessi taaskäivitamiseks tehtud pingutused konkreetse kuju 1955. aasta juunis Messina konverentsil, kus käsitleti tolliliitu ja aatomienergiat. Need pingutused viisid EMÜ asutamislepingu ja Euratomi asutamislepingu allkirjastamiseni.

        C. Ühisturg ja ühine poliitika

        Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu (EMÜ asutamislepingu ehk Rooma lepingu) sätted hõlmasid:

        • liikmesriikidevaheliste tollimaksude kaotamist;
        • ühise välistollitariifi loomist;
        • ühise põllumajanduspoliitika ja ühise transpordipoliitika kasutuselevõtmist;
        • Euroopa Sotsiaalfondi loomist;
        • Euroopa Investeerimispanga loomist;
        • liikmesriikide vahel tihedamate sidemete loomist.
        • Nende eesmärkide saavutamiseks sätestati EMÜ asutamislepingus juhtpõhimõtted ja määratleti ühenduse institutsioonide õigusloomega seotud tegevuse raamistik. Need hõlmasid ühist poliitikat, näiteks: ühine põllumajanduspoliitika (artiklid 38–43), transpordipoliitika (artiklid 74 ja 75) ning ühine kaubanduspoliitika (artiklid 110–113). Ühisturu eesmärk oli võimaldada kaupade vaba liikumist ja tootmistegurite liikuvust (tööjõu ja äriühingute vaba liikumine, teenuste osutamise vabadus ja kapitali vaba liikumine).

          Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingus (Euratomi asutamisleping) sätestati algselt väga kaugeleulatuvad eesmärgid, sh tuumatööstuse kiire loomine ja areng. Kuna liikmesriikide olulisi huvisid (kaitseküsimused ja riigi sõltumatus) puudutav tuumasektor on keeruline ja tundlik, tuli Euratomi lepingu ulatust siiski vähendada.

          D. Ühenduste institutsiooniline areng

          Rooma lepingutega samal ajal allkirjastatud ja jõustunud konventsioon Euroopa ühenduste teatavate ühiste institutsioonide loomise kohta nägi ette, et parlamentaarne assamblee ja Euroopa Kohus on Euroopa ühenduste ühised institutsioonid. Institutsioonilise ühendamise protsess viidi lõpule 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepinguga (ühinemisleping).

          Sellega muutus EMÜ valdkondlike ühenduste (ESTÜ ja Euratom) suhtes ülimuslikuks. Leping tähendas EMÜ üldise süsteemi võitu paralleelsete valdkondliku pädevusega organisatsioonide üle ja viis selle institutsioonide loomiseni.

          Euroopa Parlamendi roll

          Pariisi lepinguga loodi ESTÜ ühe institutsioonina ühisassamblee. Konventsioon Euroopa ühenduste teatavate ühiste institutsioonide loomise kohta, mis allkirjastati Rooma lepingutega samal ajal, nägi ette, et Euroopa ühenduste ühised institutsioonid on parlamentaarne assamblee ja Euroopa Kohus. See aitas kaasa Euroopa ühenduste institutsioonilise raamistiku järkjärgulisele ühtlustamisele.

          Käesoleva teabelehe on koostanud Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste ning justiits- ja institutsiooniliste asjade poliitikaosakond. Lisateavet selle teema kohta leiate põhiseaduskomisjoni veebisaidilt.

           

          Mariusz Maciejewski